Oskar I

Oskar I, ka Oscar I, (sünninimega Joseph François Oscar Bernadotte; 4. juuli 1799 – 8. juuli 1859) oli Bernadotte'i dünastia Rootsi ja Norra kuningas 8. märtsist 1844 kuni oma surmani 1859. aastal.

Oskar I
Rootsi ja Norra kuningas
Ametiaeg 8. märts 1844 – 8. juuli 1859
Eelnev	Karl XIV Johan
Järgnev	Karl XV
Isikuandmed
Sünninimi	Joseph François Oscar Bernadotte
Sünniaeg	4. juuli 1799 Pariis
Surmaaeg	8. juuli 1859 Stockholm
Vanemad	Jean-Babtiste Bernadotte Désirée Clary

Lapsepõlv

Oscar 1806. aasta paiku

Joseph François Oscar Bernadotte sündis Pariisis Rue Cisalpini tänaval majas nr. 291 (tänapäeval Rue Monceau nr. 32). Tema vanemad olid Jean-Babtiste Bernadotte ja Désirée Clary. Kuna tollal vaid Esimene konsul Napoleon Bonaparte oli varem Claryga abielus olnud, nimetati ta ka poisi ristiisaks. Nime "Oscar" andis poisile Napoleon, kes võttis selle Šoti luuletaja James Macphersoni teostest. Noorpõlve veetis Oscar Pariisis. 1806. aastal sai ta Bernadotte'i krahvi tiitli.

Rootsi prints

1810. aastal kuulutati tema isa Rootsi kroonprintsiks Karl Johaniks, Oscar Rootsi printsiks ja Södermanlandi hertsogiks. Oskar saabus koos emaga Stockholmi 1811. aasta juunis. Ta õppis kiiresti ära rootsi keel. Tema ema polnud aga harjunud sealse külma ilmaga ning lahkus sama aasta suvel Rootsist, kuhu naasis alles 1823. aastal.

1818. aastal käis Oskar Uppsala Ülikoolis Erik Gustav Geijeri Rootsi ajaloo loenguid kuulamas. Lisaks õppis ta norra ja saksa keelt. Samal aastal sai ta ülikooli kantsleriks, hiljem sai ta sama koha ka Lundi ja Oslo ülikoolis. Oscarit valmistati kuningaametiks ette, mistõttu õpetati talle nii seadusi kui ka sõjandust.

Abielu

Josefine von Leuchtenberg

1822. aastal reisis Oskar Saksamaale, Šveitsi ja Itaaliasse, kus osales Verona kongressil. Münchenis abiellus ta 22. mail 1823 Josefine von Leuchtenbergiga. 19. juunil peeti pulmatseremoonia Stockholmis uuesti. Abielust sündis viis last: tulevased kuningad Oscar II ja Karl XV, Gustav, Eugénie ja August.

Paari abielu oli õnnelik, kuigi kroonprintsina pidas Oskar kahte armukest: Emilie Högquist (kellega tal oli kaks last) ning Jaquette Löwenhielm (kellega tal oli üks laps). Siiski jäi Josefine oma abikaasale truuks ning paar oli avalikel üritustel alati koos. Oskar lõpetas abieluvälised suhted peale kuningaks saamist.

Rootsi kroonprints

Oskar Rootsi kroonprintsina

Peale Karl XIII surma 1818. aasta veebruaris sai uueks kuningaks Oskari isa, kes valitses Karl XIV Johani nime all. Oskar sai Rootsi kroonprintsiks. Kroonprintsina pidi ta vahest täitma ka regendi kohustusi. Ta oli Rootsi regent 1825. aastal, siis nii Norrra kui ka Rootsi regent 1831. ja 1844. aastal. 1824. aastal oli ta Norra asekuningas.

Karl Johan hakkas 1838. aastal arvama, et tema poeg on liidus liberaalidega ning plaanib valitsuses muudatusi teha või isegi talle troonilt tagasi astumist peale sundida.

Rootsi kuningas

Oskar I-se dagerrotüüp 1844. aastast. Väidetavalt esimene teadaolev foto Rootsi kuningast.

8. märtsil 1844 sai Oskarist isa surma järel järgmine kuningas. Oskar ja Josefine krooonimistseremoonia toimus 28. septembril. Sarnane üritus pidi 1847. aasta suvel toimuma ka Norras, kuid see jäi ära, kuna Nidarosi piiskop, Hans Riddervold, polnud nõus katoliiklikku kuningannat kroonima.

Oskari kroonimisele avaldas protesti troonilt tõugatud kuninga Gustav IV Adolfi poeg, Gustav. Oskar suhtus printsi siiski sõbralikult.

Kuna Oskar oli varem liberaalidega sõbrutsenud, ootasid nad nüüd suuri reforme, mida Oskar aga ei teinud. Tema pooldas mõõdukamat poliitikat. Oskar viis siiski läbi sotsiaalseid ja poliitilisi reforme, millega leevendati kriminaalkoodeksit, anti võrdne pärimisõigus nii meestele kui ka naistele ning toetati vaeseid. Oskar viis läbi ka vanglareformi, millega need asutused vangidele mugavamaks muudeti. Ta tahtis, et vangist vabanenud ühiskonnas paremini toime tuleksid. Peale 1848. aastal toimunud Stockholmi rahutusi muutus kuningas oma poliitikas konservatiivsemaks.

Oskar plaanis enda dünastia alla ühendada ka Taani kuningriigi, kelle lastetu kuningas Frederik VII oleks võinud Oskari plaanide järgi tema vanema poja Karli adopteerida. Riikidevaheline vaen nurjas tema lootuse. Oskar proovis siiski Taani arvamust parandada ning tahtis neile 1848. aastal sõjas Preisimaa vastu toetust anda, kuid Norra ja Rootsi poliitikud polnud sellega nõus.

Oskar pooldas valitsusajal Prantsusmaad ning soovis hüljata isa algatatud venemeelset välispoliitikat. See soov kulmineerus 1855. aastal sõlmitud novembrilepinguga, millega kehtestati, et Norra ja Rootsi ei loovuta enam kunagi mingeid territooriume Venemaale. Rootsi ja Norra territoriaalset terviklikkust tagasid lepingu järgi ka Suurbritannia ja Prantsusmaa, kes lubasid Rootsit sõja puhul militaarselt toetada.

Oskarid on peetud intriigimeistriks, kes ei kuulanud mitte ainult oma ministreid, vaid ka mitteametlikke nõuandjaid. Kuninga ümber tekkis "kamarilja," kus kõige võimekamaks nõunikuks oli krahv Knut Bonde ja tema pojad. Oskaril oli ka agentide võrgustik, mis hoolitses selle eest, et ajalehed temast head kirjutaksid. Oskar valitses siiski konstitutsiooniliselt ning kasutas oma kuninglikku veto-õigust tagasihoidlikult.

Norra ja Rootsi ühisvapp 1844–1905. Varem moodustas Rootsi vapp kaks kolmandikku ühisvapist.

Oskari valitsusajal rajati ka mitmeid hooneid, millest tuntumateks võib pidada 1849. aastal lõpetatud Rootsi kuningalossi, Oskari suvelossi Oscarshall ning Oslosse rajatud Püha Olavi katedraal.

Oskari suhted Norraga

Oskar oli oma valitsusajal Norra vastu väga sõbralik ning toetas valitsusistungitel tihti nende poolt. Oskari algatusel võrdsustati Norra Rootsiga, mistõttu oli ühisriigi lipul ja vapil alates 1844. aastast võrdselt välja toodud mõlema osariigi lipp ning vapp. Tänu Oskarile loodi ka Norra eraldiseisev lipp. Kuigi tema isa ametlik tiitel oli "Rootsi ja Norra kuningas," lasi Oskar ennast Norrat puudutavates ametiasjades kutsuda "Norra ja Rootsi kuningaks." 1847. aastal asutas ta ka eraldi Norra ordeni: Püha Olavi orden. Josefine palvel parandati Norra katoliiklaste tööolusid. See kõik muutis Oskari norralaste seas populaarseks.

Oskar ja muusika

Oskar oli ka tuntud helilooja, kes kirjutas oma elu ajal mitmeid palu. 1818. aastal kirjutas ta seoses Karl XIII surmaga surmamarsi, mida tema matustel esitati. Sellest kuulis ka helilooja Ludwig van Beethoven, keda kutsuti Oskarile muusikaõpetajaks.Ta kirjutas ühe klaveripala koostöös teiste oma aja heliloojatega valminud "Mozart-Albumisse," mis ilmus 1842. aastal. Temast on jäänud veel teisigi väiksemaid palasid. Oskarile on pühendatud ka kolm muusikateost: Thomas Tellefseni klaverikontsert nr. 1, Ferdinand Riesi klaverikontsert nr. 5 ja Robert Schumanni sümfoonia nr. 2.

Oskar oma surivoodil 1859.aastal.

Hilisem elu

Oskaril oli terve elu kehv tervis olnud. Vahest võis kuningas keset juttu vait jääda ning siis ligi minut aega hiljem lauset jätkata. Tema tervis halvenes veelgi 1850. aastatel. 1852. aastal reisis ta paranemiseks Bad Kissingeni tervisevetele, kuid nakatus sama aasta talvel Oslos tüüfusesse ning paranes alles aasta aega hiljem, kuigi ta sellest täielikult terveks ei saanudki. Haigusesse suri aga Oskari poeg Gustav. Hiljem tekkisid Oskaril veel neuroloogilised probleemid ning arstid hakkasid kahtlustama, et kuningal on ajukasvaja. 1857. aastal ei suutnud Oskar enam riiki juhtida ning tema asemel määrati 25. septembril regendiks vanim poeg Karl. Oskar suri Stockholmis 8. juulil 1859 ajukasvajasse.

Viited

Eelnev: Karl XIV Johan	Rootsi kuningas 1844–1859	Järgnev: Karl XV
	Norra kuningas 1844–1859