Opteerumine

Opteerumine on kodakondsuse valimine (eriti territooriumi üleminekul ühelt riigilt teisele) ja uueks kodumaaks peetavale maale asumine.

Eesti ajaloos nimetatakse opteerumiseks peamiselt mujal endise Vene Impeeriumi aladel elanud eestlaste Eesti Vabariigi kodakondsuse valimist ja Eestisse elama asumist pärast Tartu rahulepingu sõlmimist Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel (2. veebruaril 1920), milles Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust.

Ajalugu Eestis

Tartu rahulepingu ja kodakondsuse valikut puudutava kokkuleppe alusel said Eesti kodakondsuse valimise õiguse varem Venemaale rännanud või Esimese maailmasõja ja Vene kodusõja ajal Venemaale sattunud Eestist pärit elanikud.

Eestisse saabunud optandid 1920. aastal Narvas (Jaani eeslinnas) raudteejaamas

Tartu rahulepingu alusel valis Venemaal Eesti kodakondsuse ca 80 000, kuid aastatel 1920–1923 tuli Eestisse ainult 37 578 inimest (1920. aastal 14 909, 1921. aastal 15 866, 1922. aastal 5380 ja 1923. aastal 1423 inimest.)

Kontrolli-opteerimiskomisjoni osakond töötas Petrogradis 1922. aasta sügiseni, kuid üksikute isikute saabumine Eestisse kestis mõnevõrra kauem: 13. augustil 1939 saabus Eestisse optandina Liisa Teki (sündinud Kübar), 68 aastat vana, Lisjeni alevikust Baikali järve ääres.

Opteerunute ehk optantide seas oli ka tuntud kultuuritegelasi, näiteks 1920. aastal Petrogradis sündinud Georg Ots ja Omskis sündinud Voldemar Panso; sõjaväejurist Gustav Kunnos.

Opteerunute suhtes valitses Eestis kohati tõrjuv suhtumine. Nii kirjutati Päevalehes 16. märtsil 1934, pärast Konstantin Pätsi esinemist kaitseseisukorra teemal: "Endistest optantidest, kes tühja koti ja kepiga siia põgenesid Venemaalt, et oma nahka päästa ja kes kogu iseseisvuse aja on ühe silmaga itta vaadanud ja oodanud võimalusi, millal seal jälle spekuleerimise võimalused avanevad, tunneme ja teame me ka, et neil pole kunagi õiget isamaalisuse ja rahvusluse tunnet olnudki. Nad kõik on oma olemist siin ja Eesti iseseisvust ikka mõelnud kui mingisugust ülemineku ajajärku, et siis jälle ära aurata ja muulaseks saada."

Ilukirjanduses on opteerumist kujutanud Ira Lember romaanis "Päevalilled" (2012), aga humoristlikus võtmes näiteks Peet Vallak oma novellis "Optant" (1938; 2. tr 1959).

Seotud arhivaale Eesti Riigiarhiivis

• ERA.28. Petrogradi Kontroll-Opteerimise Komisjon
• ERA.33. Siberi Kontroll-Opteerimise Komisjon
• ERA.34. Pihkva Kontroll-Opteerimise Komisjon
• ERA.36. Moskva Kontroll-Opteerimise Komisjon

Kirjandus

• Abi nõukogude eestlastele. Rahvaleht nr 26, 2. märts 1933. Lk 5–6

Välislingid

• Opteerimine, Eesti lugu, Vikerraadio, 10. aprill 2010
• Helen Rohtmets "Talendid Koju 1920–1923: tagasi tuli tuhandeid" Horisont 3/2012
• Eesti optantide saatus ja staatus Postimees, 14. detsember 2017