On Being Me

"On Being Me: A Personal Invitation to Philosophy" ("Sellest, et mina olen mina: isiklik kutse filosoofiasse") on David Vellemani filosoofiline raamat. Selle andis välja Princeton University Press 2020. aastal.

Kokkuvõte

Eessõna

Vellemani jaoks algab filosoofia hämmeldusest selle üle, mis tunne on olla isik. Miks see on just niisugune tunne, kui järele mõeldes sageli tundub, et see pole võimalik? Ta on vältimatult mõelnud sellest esimeses isikus, sest sellega, mis tunne on olla inimene, on ta tuttav esimese isiku vaatekohast. Ta on saanud mõjutusi Elizabeth Anscombe'ilt, Michael Bratmanilt, Daniel Dennettilt, Gareth Evansilt, Harry Frankfurtilt, Gilbert Harmanilt, Christine Korsgaardilt, Iris Murdochilt, Thomas Nagelilt, Derek Parfitilt, John Perrylt ja Bernard Williamsilt ning eriti Aristoteleselt ja Immanuel Kantilt. Olulised allikad on ka John Locke ja William James, Sigmund Freud, Prescott Lecky, William Swann ja Kurt Vonnegut.

Need mõtisklused ei puuduta kõiki isik olemise aspekte. Suhteid teiste inimestega, mida ei saa käsitleda introspektsiooni meetodil, käsitleb Vellemani raamat "How We Get Along".

Kui Velleman uurib oma isik olemist, siis tema mõtted lähevad pikaks ja keeruliseks, sest olla isik on pikk ja keeruline. Eneseteadvus ei ole ainult teadlikkus enesest, vaid ka teadlikkus oma eneseteadvusest jne.

Argumente siin ei ole. On ainult Vellemani tähelepanekud sellest, mis tunne tal on olla isik, ja spekulatsioonid selle kohta, miks see nii on. Velleman arvas kaua aega, et argumendid on mõeldud lugeja veenmiseks, kuid siis ta leidis, et teda jätab kummalisel kombel külmaks, kui on vähe lugejaid, kes end veenda lasevad. Lõpuks sai ta aru, et on kogu aeg andnud aru isiklikest maadeavatustest, koostades reportaaže uuritud elust. Ta on lootnud, et need pakuvad huvi isegi siis, kui pole tõestatud, et need kõigi isikute puhul paika peavad.

Velleman tõdeb piinlikkusega, et selle raamatu sisemonoloog sarnaneb René Descartesi omaga "Meditatsioonides". Ta võtab vastu Descartesi väljakutse filosofeerida seestpoolt väljapoole.

1 Rõõmustamine selle üle, et ma sündisin

Ma võlgnen selle vanematele. Mitte et nad oleksid eostanud mind minu pärast. Nad ei teadnud, et see olen mina. Polnudki midagi, mida teada, polnud identiteeti, mis oleks oodanud kehastumist. Nii et võib-olla ma ei võlgne vanematele oma olemasolu eest midagi. Nad lihtsalt viskasid tühjusse elu anni, lootes, et materialiseerub vastuvõtja. Võib-olla minu elu ei olnud isegi kingitus. See ei teinud mul elu paremaks kui enne või kui muidu oleks olnud. Ja mul poleks sellest midagi olnud, kui mulle elu poleks kingitud. Praegugi ei lähe talle korda mõte, et ta oleks võinud olemata olla. Hoopis teine asi on mõttega olemasolu lõppemisest.

2 Tahtmine edasi olemas olla

Kui ma juba olemas olen, siis ma tahan edasi olemas olla. Tavaliselt ma eeldan, et ma olen olemas seni, kuni ma hingan. Aga dementsuse või kooma puhul elab keha mind üle. Ma ei tea, kas see on väljavaade või väljavaatetus. Ma ei suuda sellistesse olekutesse sisse näha, ma ei tea, kas mind siis enam on.

Mõned ütlevad, et hoopis mina elan surma üle, surematu hingena. Aga kui mul olekski hing, läheks selle ellujäämine mulle korda ainult sellepärast, et see oleks mina. Ma tahan olla edasi mina. Aga mida see tähendab? Küsimus tundub haihtuvat. Milles muus saab minu edasiolemine seisneda kui selles, et edasi on keha, hing või miski muu, mis ma olen? Aga mis see ka poleks, mul on ükskõik, kas see asi on edasi olemas, kui selle jätkumine poleks minu jätkumine, ja siis jääb ikkagi küsimus, mis on minu olemise jätkumine. Kui ma seda ei tea, siis ma ei tea ka, mille jäädvustamist oma kehalt, hingelt või milleltki muult loodan. Ma pean tuleviku elaniku kohta, kes on kindlasti mina, milles see seisneb, et tema on mina. Aga siis on vastus triviaalne. Mina olemine on täpselt nagu siin olemine, mis pole üldse olemise viis. Sõna "siin" osutab kohale, kus seda kasutatakse, kuid ei kirjelda seda kohana, kus seda kasutatakse, vaid lihtsalt näitab sellele, nii nagu näpuga näidatakse. Ka "mina" lihtsalt käib isiku kohta, kes seda kasutab, nagu siis kui pöidlaga oma rinnale näidatakse, ega kirjelda seda isikut mitte üks raas. Nii et mina olemine ei seisne mitte milleski.

Aga kuidas on lugu selle isikuga, kes homme minu voodis ärkab ja minu riided selga paneb? Kuidas ma saan öelda, et ta on mina, kui ma ei saa mõttes pöialt tema peale suunata? Või ikkagi saan? Ma ju praegu saan enda peale näidata, ja tema on seesama isik, kelle peale ma näitan. Aga kui jutt on sellest, kas minu olemasolu jätkub, siis tundub, et tolle isiku olemasolu jätkumine pole otsustavam kui keha või hinge oma. Ma võin hoolida edasi mina olemisest isegi kui juhul, kui ma ei oleks olemas sama isikuna. Sellest isikust lahkumist on raskem ette kujutada kui sellest kehast lahkumist, aga ma olen ju seda ette kujutanud, kuigi ma sel ajal magasin. Nägin unes, et olen Sokrates, ja kui ma üles ärkasin, siis ma ei öelnud, et nägin und, milles mind polnud olemas. Ja mõned inimesed, ütlevad, et nad mäletavad möödunud elusid, kus nad olid keegi teine. Muidugi ma nägin ainult unes, et olen Sokrates, ja need, kes räägivad oma möödunud eludest, parimal juhul eksivad. Need kogemused ei näita, et on tegelikult võimalik olla teine inimene. Aga need näitavad, et seda on võimalik abstraktselt mõtelda ja ka üksikasjalikult kujutleda. Nii et minu olemasolu jätkumine saab mulle korda minna ka juhul, kui see ei oleks ka David Vellemani olemasolu jätkumine. See oleks ju ikka parem kui üldse mitte edasi olemine.

Aga mida ma mõtlen, kui ma mõtlen endast kui mõnest teisest isikust? Ma teen praegu kabinetis tööd, ja ma mõtlesin äsja: "ma kirjutan veel edasi, ja tunni aja pärast ma lähen lõunale". Muidugi ma eeldasin, et olen vähemalt tund aega edasi. Aga see mina ei ole mõlemal juhul sama. Esimesel korral on see see mina, kes ma seda mõtlesin. Teisel korral on see isik, kes läheb tunni aja pärast lõunale. Muidugi on see teine seesama isik kes esimene. Aga kas ma sellepärast nimetasingi teda minuks? Ma ei mõelnud sellest, kes mina olen või kes tema on, ja siis tundub, et asi ei olnud sellest, et meil on sama identiteet.

Miks ma siis nimetasin teda minuks? Minu mõte oli kava, ja see kava tuli meelde jätta, et see õigel meelde tuleks. See kava ei jää mällu muutumatult pidama. Juhuslik pilk kellale kaasajastab kava, nii et poole tunni pärast on see: ma lähen poole tunni pärast, ja siis: ma lähen kümne minuti pärast. Need ei ole uued otsused, vaid algse kava ajakohastused. Lõpuks saab sellest: nüüd ma lähen. Alles siis saab kava teoks teha.

Ma oletan, et algne kava oleks võinud öelda, mida "tema" tunni aja pärast teeb. "Tema" tähendaks siis tulevast subjekti, kes leiab eest kava ajakohastatud versiooni, mille järgi tegutsemise aeg on "nüüd". Aga siis tuleks ka asesõna ajakohastada, sest muidu poleks arusaadav, kellest jutt. Ajalised ajakohastused on vajalikud aja üle arvepidamiseks, aga isiku ajakohastamine on kasutu. Ma võin ka algusest peale öelda "ma", sest ma delegeerin tulevase teo tulevasele isikule, kelle kohta see sõna siis käib, kui aeg on käes. Sest kes muu võiks mu kava teoks teha kui see, kes mõtleb selle viimast ajakohastust? Ja kuidas teisiti peaks see siis talle kui selle mõtlejale osutama kui esimeses isikus?

Tulevasest subjektist saan ma esimeses isikus mõelda sellepärast, et ma saan moodustada esimeses isikus mõtteid, mille mõtleja ma siis olen, kui on aeg tegutseda. Asesõna on otsekui haak, mille ma viskan tulevikku, lootes, et ma taban vajalikku isikut, pöördudes tema poole tema enda vaatekohast, otsekui näidates tema peale sisemise pöidlaga. Aga tegelikult ei ole kindlat isikut, keda ma tabada tahan. Vajalik isik on ükskõik kes, keda mul selle asesõnaga õnnestub tabada. Mitte et ma loodan, et tema teeb kava teoks, sest tema on mina, vaid tema on mina sellepärast, et temast ma loodan, et ta teeb kava teoks.

Ma kasutan sõna "ma" umbes nagu ma kasutan sõna "te" oma mobiiltelefoni häälpostisõnumit. Ma oletan, et oleksin võinud oma kavas kasutada teist isikut. Oleksin võinud ka vastava lipiku teises isikus kirjutada. Aga kava ei ole täpselt nagu kirjapandud meeldetuletus. See, kes peaks lipiku järgi tegutsema, oleks teises isikus adressaat, aga see, kelle hooleks ma oma kava täitmise jätan, on see, kes seda kell kaksteist mõtleb, ja teda tuleb adresseerida teises isikus: "ma lähen". See, kes ütleb: "ma kirjutan veel edasi, ja poole tunni pärast ma lähen," kasutab asesõna kahtemoodi. Esimesel korral see käib isiku kohta, kes seda praegu mõtleb, teisel korral seda, kes seda meeles peab ja hiljem seda mõtleb. Need on siin sama isik, aga ma ei kasutanud sama asesõna mitte sellepärast.

Kui ma kava kümne minuti pärast ajakohastan, siis ma võib-olla mäletan, kuidas ma kogesin seda hetke, kui ma kell 11 istusin siin tööd tehes, lause pooleli ja kella 12-ni tund aega aega. Mälu ei näita selle elamuse subjekti, vaid ainult läbielatud asju. Kuid implitsiitselt esitab mälu neid asju läbielatuna subjekti poolt, kes on meelesolevate vaatepiltide, helide ja mõtete vaataja, kuulja ja mõtleja. Mängus on kaks subjekti: üks mäletab seda hetke, ja teine on see, kelle läbielatuna seda hetke mäletatakse. Üks on mälu subjekt, teine on subjekt mälus. Kui ma ütlen: "Ma mäletan, kui ma nägin, et kell on 11," siis "ma" osutub algul ühele, siis teisele subjektile. Kuigi need on tegelikult üks ja seesama isik, ei nõua selle ütluse grammatika, et see nii oleks. Sama grammatikaga on "Ma nägin unes, et ma olin Sokrates," kus "ma" osutab eri inimestele. Mina ei olnud Sokrates. Unenäos ma isegi ei teadnud, et olen David Velleman. Teine "ma" käib subjekti kohta unenäos, subjekti kohta, kes unenäo järgi unenäomaailmas elas. Aga kuidas ma saan öelda, et "ma" käib minust erineva isiku kohta? Unenägu pidi kuidagi sisendama, et Sokrates oli selles sisemine subjekt. See sai olla ainult nii, et unenägijal oli mõte "Ma olen Sokrates".

Kui ma midagi näen või kuulen või mõtlen, siis ma olen teadlik, et mina näen jne seda. Siis ma olen ka teadlik, et mina olen selle elamuse subjekt. Siis ma võin ka öelda "ma näen" jne. "Ma" käib siin nägemise jne sisemise subjekti kohta, keda elamuses kätkev eneseteadvus esitab selle subjektina. See seesmine subjekt on tavaliselt seesama, kelle elamus see on, väline subjekt, aga unenägude puhul ei pruugi see nii olla. Kui ma ütlen, et ma nägin unes, et ma olen Sokrates, siis ma tahan öelda, et ma nägin unes Sokratest tema esimese isiku vaatepunktist.

Kui ma mäletan, mida ma nägin jne kell 11, siis ma mäletan vaimuseisundit, milles ma nägin jne neid asju, olles samal ajal teadlik, et olen David Velleman. Aga see viimane osa on enesestmõistetav.