Omandireservatsioon
Omandireservatsioon (inglise keeles reservation of ownership või retention of title[1]) on pooltevaheline kokkulepe vallasasja müügilepingus, millega müüja täidab omandi üleandmise kohustuse ehk omand läheb üle ostjale siis, kui ostja on ostuhinna täielikult tasunud.[2] Omandireservatsiooni kokkulepe sõlmitakse juhul, kui müüja täidab oma põhikohustuse enne, kui ostja ostuhinna täielikult tasub. Müüja annab asja ostja valdusse enne ostuhinna tasumist. Omandireservatsiooni kokkuleppe saab sõlmida ainult vallasasja, õiguse või nõude müümisel, sest poolte vahel sõlmitakse tingimuslik käsutustehing.[3] Kinnisasja müügi puhul on tingimuslik käsutustehing tühine.[4]
Omandireservatsiooni kokkuleppe sõlmimine muuda
Omandireservatsiooni kokkuleppega seotakse omandi üleminek ostuhinna tasumisega ja lükatakse edasi lepingu esemeks oleva vallasasja omandi üleminek ostjale. Kokkulepet saab sõlmida kahel viisil. Esimesel juhul sõlmivad pooled edasilükkava tingimusega käsutustehingu, mis on vajalik müügilepingu täitmiseks. Sellisel juhul saabuvad käsutustehingu juriidilised tagajärjed siis, kui ostja on ostuhinna täielikult tasunud. Omand läheb pärast ostuhinna täielikku tasumist üle automaatselt. Teine võimalus on müügilepingu sõlmimisel omandi üleandmise kokkulepe edasi lükata ja sõlmida see pärast ostuhinna täielikku tasumist. Sel viisil omandab ostja müügilepingu sõlmimisel ainult asja valduse. Ostja ei omanda asja suhtes mingeid õigusi, kuna müüja pole asja käsutanud.[5]
Üldiselt sõlmitakse omandireservatsiooni kokkulepe tingimusliku käsutustehingu tegemisega, kuna see tagab nii ostja kui ka müüja huvide piisava kaitse.[3]
Omandireservatsioon tagatisena ostjale muuda
Omandireservatsiooni kokkuleppe puhul on kaitstud eelkõige ostja. Kuna müüja on asja omanik kuni täieliku ostuhinna tasumiseni, lasub ostjal risk, et müüja tegutseb teist poolt kahjustavalt. Näiteks võib müüja võõrandada asja kolmandale isikule, mille tagajärjel ei saa ostja ostuhinna tasumisel asja omanikuks. Ostja ei saa asja omanikuks ka juhul, kui müüja suhtes algatatakse pankrotimenetlus või temale kuuluv vara arestitakse täitemenetluse käigus.[3]
Müüja tehtud käsutustehing, mis sõlmiti enne ostuhinna täielikku tasumist ja millega võõrandatakse ostjale müüdud asi kolmandale isikule, muutub kehtetuks ostuhinna täielikul tasumisel.[5] Selline käsutustehing on kehtetu sellepärast, et see on sõlmitud hõljumisajal ja üks pool on tingimusliku käsutustehingu teinud müüja.[6]
Ostjat võib ohustada asja valduse kaotamine müüjale, kui ta näiteks asja müüjale tagastab.[3] Sel juhul saaks kolmas isik müüjalt asja heauskselt omandada, saada asja üle otsene valdus ning saada selle asja omanikuks, mille müüja omandireservatsiooniga ostjale müüs.[4] Sellise olukorra vältimiseks keelab seadus omandireservatsiooni kokkulepped, millega müüja on õigustatud ostjalt asja välja nõudma. Müüja saab asja ostjalt välja nõuda ainult siis, kui ta on lepingust taganenud ostjapoolse olulise lepingurikkumise tõttu.[2]
Omandireservatsioon tagatisena müüjale muuda
Müüjat kaitseb omandireservatsiooni kokkulepe eelkõige siis, kui ostja muutub maksejõuetuks.[5] Kui ostja satub näiteks pankrotti või tema vara suhtes on algatatud täitemenetlus, saab müüja nõuda omandireservatsiooniga müüdud asja välistamist pankrotivarast[7] või täitemenetluse korral arestist vabastamist.[8]
Omandireservatsioon ei kaitse müüjat ostja pahatahtlike tegude eest. Kui ostja võõrandab näiteks enne ostuhinna täielikku tasumist asja kolmandale isikule, saab kolmas isik omandireservatsiooniga müüdud asja oma otsesesse valdusse ja selle omanikuks.[4][5] Müüja omand asjale lõpeb ja müüja asja ostjalt välja nõuda ei saa.[5]
Olukorras, kus omandireservatsiooni kokkuleppe sõlmimisel saab eeldada, et ostja võõrandab asja enne ostuhinna tasumist kolmandale isikule, on müüjal võimalus asi kolmandalt isikult välja nõuda. Selline olukord võib tekkida siis, kui ostja majandustegevus on sellise iseloomuga, et ostja võõrandab kauba edasi ning ostuhinna maksetähtaeg on pikem kui kauba realiseerimise aeg. Pooled peavad sõlmima kokkuleppe, millega ostja loovutab kauba edasivõõrandamisest tulenevad nõuded müüjale.[5] Seda nimetatakse pikendatud omandireservatsiooniks, kus ostja on üldjuhul mingi kauba vahendaja ja saab müüjalt edasimüügiloa. Pikendatud omandireservatsioon välistab võimaliku kahju asjade ümbertöötamise korral.[9]
Viited muuda
- ↑ Arro, M. Mida pidada silmas omandireservatsiooni kokkuleppimisel ja kasutamisel? – https://www.rmp.ee/ettevotlus/kasulik/mida-pidada-silmas-omandireservatsiooni-kokkuleppimisel-ja-kasutamisel-2014-05-22 (vaadatud 15.10.2022).
- ↑ 2,0 2,1 Võlaõigusseadus § 233. – RT I, 15.03.2022, 15.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Kalamees, P., Käerdi, M., Kärson, S., Sein, K. Lepinguõigus. Tallinn: Juura 2017, lk 52-53.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Asjaõigusseadus §-d 95 ja 120. – RT I, 08.12.2021, 3.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Varul, P., Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M., Sein, K. Võlaõigusseadus II. Komm vlj. Tallinn: Juura 2019, lk 147-149.
- ↑ Tsiviilseadustiku üldosa seadus § 160. – RT I, 20.06.2022, 32.
- ↑ Pankrotiseadus § 123. – RT I, 20.06.2022, 21.
- ↑ Täitemenetluse seadustik § 77. – RT I, 12.03.2022, 9.
- ↑ Kullerkupp, K. Omandireservatsioon ja sellest tulenev ooteõigus. – Juridica 1998, nr 6.