L'Être et le Néant

"L'être et le Néant" (Olemine ja eimiski) on Jean-Paul Sartre'i filosoofiline teos. See ilmus 1943.

Kokkuvõte

Sissejuhatus: olemise otsing

I. Fenomen

Tänapäeva mõtlemine on märkimisväärse eduga taandanud olevat seda ilmutavatele nähtustele, püüdes ületada dualisme, asendades need fenomeni monismiga. Kas see on õnnestunud? Seesmise ja välise dualismist oleva puhul saime igatahes lahti. Ei ole enam pealispinda, mis varjab salajast reaalsust. Nähtused ei ole seesmised ega välised, vaid lihtsalt viitavad üksteisele. Jõud ei ole püüdlus toimete taga, vaid toimete kogusus; elektrivool on selle ilmingute kogusus; iga ilming näitab ainult iseennast ja kogu sarja, mitte taga olevat. Olemise ja näivuse dualism ei ole enam legitiimne. Niivõrd kui usuti noumenonidesse, võeti nähtumust puhtnegatiivsena, ainult illusoorselt olevana. Aga isegi selline olemine oli laenatud, teesklus, ning filosoofidel oli raske nähtumust sidusana ja olevana hoida, et mittenähtumuslik olemine seda tagasi ei neelaks. Et me aga enam ei usu nähtumusetagusesse olemisse, on nähtumine positiivne, ongi olemise mõõt. Oleva olemine ongi see, millena ta näib. Sellise fenomen ehk suhteline-absoluutne leidub näiteks Edmund Husserli ja Martin Heideggeri fenomenoloogias. Nähtumus jääb suhteliseks, sest nähtumuse olemuses on kellelegi nähtuda. Kuid sel pole Immanuel Kanti nähtumuse kahekordset suhtelisust. Nähtumus ei osuta üle õla tõelisele olemisele, mis on absoluutne. Ta ongi absoluutselt see, mis ta on, ta ilmutab end sellena, mis ta on.

Kaob ka potentsi ja akti duaalsus. Akti taga ei ole potentsi, heksist ega voorust. Näiteks geenius ei ole eriline võime, vaid teosed kui inimese ilmingute kogusus. Sellepärast pole ka nähtumuse ja olemuse dualismi: nähtumus ongi olemus. Olemus on nähtumuste järgnevuse ilmne seadus, seeria printsiip. Henri Poincaré määratles füüsikalise reaalsuse (näiteks elektrivoolu) nominalistlikult selle ilmingute summana, Pierre Duhem seevastu tegi õigusega mõistest nende ilmingute sünteetilise ühtsuse. Fenomenoloogias on olemus kui seeria printsiip ainult nähtumuste konkatenatsioon, seega ise nähtumus. Sellepärast ongi võimalik olemuste kaemus. Fenomeniline olemine ilmutab nii oma olemist kui ka oma olemust.

Kas sellega on kõik dualismid ületatud? Paistab, et oleme saanud lõpliku ja lõpmatu dualismi. Olevat ei saa taandada ilmingute lõplikule seeriale, sest iga ilming on suhe pidevalt muutuva subjektiga. Kuigi objekt saab end avada ainult ühe varjutusega (Abschattung), tingib subjekti olemasolu võimalikkuse vaadata sellele varjutusele lõputult paljudest vaatepunktidest. Sellest piisab selle varjutuse lõputuks paljundamiseks. Ja kui nähtumuste seeria oleks lõplik, siis ei saaks esimesed nähtumused taasnähtuda, mis on absurdne, või saaksid kõik nähtumused korraga antud olla, mis on veel absurdsem. Meie fenomeniteooria on asendanud asja reaalsuse fenomeni objektiivsusega, apelleerides lõpmatusele. Selle tassi reaalsus seisneb selles, et see on olemas ja see ei ole mina. Tõlgendame seda nii: selle nähtumuste seeriat piirab printsiip, mis ei sõltu minu tujust. Aga nähtumus, mis on taandatud talle enesele viiteta seeriale, mille osa ta on, saaks olla ainult intuitiivne ja subjektiivne täidetus, viis, kuidas subjekti afitseeritakse. Et fenomen ilmutaks end transtsendentsena, et subjekt ise transtsendeeriks nähtumuse täieliku seeria poole, mille liige see on. Punase mulje kaudu peab ta haarama Punast, seeria printsiipi. Aga kui objekti transtsendentsus põhineb tarvidusel põhjustada nähtumuse alatist transtsendeeritust, siis objekt postuleerib oma nähtumuste seeria lõpmatuna. Nii et nähtumus, mis on lõplik, näitab end oma lõplikkuses, kuid selleks, et teda saaks haarata nähtuva nähtumusena, tuleb teda lõpmatuse poole ületada.

See lõpmatu lõplikus asendab olemise ja nähtumuse dualismi. Nähtub ainult objekti aspekt, ning objekt on tervenisti selles aspektis ja tervenisti sellest väljas. Ta on tervenisti sees, kuivõrd ta selles aspektis nähtub, näidates end nähtumuse struktuurina, seeria printsiibina. Ta on täiesti väljas, sest seeria ise ei nähtu kunagi ega saagi nähtuda. Välisus vastandub seesmisusele, nähtumatu olemine nähtumusele. Fenomenis on jälle teatud potents ning annab nähtumusele edasi oma transtsendentsi, millest saab reaalsete või võimalike nähtumuste seeria. Kui ka geenius taandub koguloomingule, on ta ikkagi samaväärne nende võimalike vaatekohtade lõpmatusega, mida teoste suhtes saab võtta ning mida me nimetame loomingu ammendamatuseks. Aga kas mitte see ammendamatus, mis eeldab transtsendentsi ja lõpmatusele viitamist, ei olegi heksis just siis, kui seda objektil haaratakse? Ja olemus on seda ilmutavast individuaalsest nähtumusest radikaalselt lahus, sest see peab saama ilmneda individuaalsete ilmingute lõputus seerias.

Kui nüüd mitmesugused vastandused on asendatud üheainsa dualismiga, on see võit või kaotus? Peagi näeme. Igatahes fenomeniteooria esimene järelm on, et nähtumus ei viita olemusele nii, nagu Kanti fenomen viitab noumenonile. Nähtumust ei saa toetada ükski olemine peale tema enda olemise. Nähtumus ei saa olla õhuke eimiski kile, mis lahutab subjekti olemist absoluutsest olemisest. Tekib nähtumuse olemise probleem, mis on olemise ja eimiski uurimise lähtekoht.

II. Olemise fenomen ja fenomeni olemine

Nähtumusel on omaenda olemine. See on esimene olemine, mida me oma uurimuses kohtame. Kas ta on ise nähtumus? Esialgu tundub küll. Olemine ilmutab end samamoodi nagu fenomengi, sest me saame sellest rääkida ja haarame seda kuidagi. Nii et peab olema olemise fenomen, mida saab sellisena kirjeldada. Olemine avaneb mingisuguse vahetu ligipääsuna (igavus, iiveldus jne), ja ontoloogia kirjeldab olemise fenomeni, nagu see ilmneb, vahendajata. Aga kas nii saadud olemise fenomen on samane nähtumuste olemisega? Kas olemine, mis mulle avaneb, on sama loomusega nagu nähtumuste olemine? Näib, et raskust pole. Husserl näitas, kuidas eideetiline reduktsioon on alati võimalik: alati saab konkreetselt fenomenilt üle minna tema olemusele. Heideggeri jaoks on ka inimlik reaalsus ontiline-ontoloogiline: alati saab üle minna fenomenilt tema olemisele. Aga üleminek konkreetselt objektilt tema olemusele on üleminek homogeenselt homogeensele. Sama kehtib ülemineku kohta olevalt olemise fenomenile. Kas üleminek olevalt olemise fenomeni poole on tegelikult üleminek selle oleva olemise poole, nagu minnakse konkreetselt punaselt üle selle olemuse poole. Vaatame.