Musttähn-kuldpunnpea

liblikaliik

Musttähn-kuldpunnpea on päevaliblikas, kes kuulub punnpealaste sugukonda.

Musttähn-kuldpunnpea (isane liblikas)

Leviala muuda

Musttähn-kuldpunnpea
Taksonoomia
Riik Loomad (Animalia)
Hõimkond Lülijalgsed (Arthropoda)
Klass Putukad (Insecta)
Selts Liblikalised (Lepidoptera)
Sugukond Punnpealased (Hesperiidae)
Perekond Kuldpunnpea
Liik Musttähn-kuldpunnpea (Carterocephalus silvicola)

Musttähn-kuldpunnpea levib nii Põhja-Euroopas kui ka Põhja- ja Ida-Aasias. Arvukamalt leidub seda liiki Soomes ja Rootsis. Lendamas võib teda näha sõltuvalt asukohast maikuu lõpust juuli alguseni.[1]

Välimus ja tunnused muuda

Musttähn-kuldpunnpea keha on väike ja jässakas. Liblika esitiivad on kuldkollased ning väga lühikesed, umbes 12–13 mm. Emastel liblikatel on tiibadel suured ümarad laigud, isastel väiksemad. Emaste tiibadel ei ole kollast värvi sageli näha, sest laigud katavad seda.[2]

Elupaik muuda

Võrreldes teiste liblikatega, kes eelistavad looduslikke või poollooduslikke rohumaid, elab musttähn-kuldpunnpea rikkaliku alusmetsaga sega- või laialehistes lehtmetsades.[3] Valmikutele sobivad nektariallikatena õistaimed, röövikutele erinevad kõrrelised. Musttähn-kuldpunnpäid võib kohata nii kuivemates kui ka niisketes parasvöötme metsades, nad eelistavad päikesevalgust. Nende liblikatega võime kokku puutuda metsateedel, metsaservadel ja metsatukkades. Kultuurmaastikud, kus pole puid ja esineb monokultuure, ei sobi selle liigi elupaigaks.[2]

Paljunemine muuda

Sagedamini esineb isasliblikaid metsaservadel ja lagendikel: nad kaitsevad oma territooriumi teiste isaste eest ja ootavad samal ajal emasliblikaid. Emased liblikad munevad muna üksikult taimelehtedele.[3]

Toitumine muuda

Musttähn-kuldpunnpea röövikud toituvad enamasti kõrrelistest nagu harilik saluhein, sookastik, harilik sinihelmikas. [4]Selliseid kõrrelisi leidub niisketes paikades. Musttähn- kuldpunnpea valmikud toituvad käärima läinud mahladest või puuviljadest.[5]

Looduskaitse muuda

Elurikkuse[6] ja Euroopa IUCN liigi andmebaasi[7] andmetel musttähn-kuldpunnpea ei ole ohustatud liik, staatuseks on märgitud "heas seisus". Lõuna-Soomes Karjalas läbi viidud liblikaseire ja loenduse ajal 1997–1999 märgiti musttähn küllaltki arvukaks liblikaks.[8] Eestis 2012–2014 toimunud päevaliblikate seire näitas, et päevaliblikate arv on tõusnud märkimisväärselt. Samas, eelnevatel ja järgnevatel aastatel püsis nende arvukus tavapärasel tasemel. Liblikate arvukuse või nende väljasuremise põhjuseid ei ole täpselt teada. Siiski võib arvata, et üks olulisemaid tegureid on elupaik.[8] Lääne-Euroopas intensiivse põllumajanduse ja metsade vähenemise tõttu on viimase 30 aastaga päevaliblikate elupaiku vähenenud nt 1,5 korda.[2] Kõige rikkalikumalt on punnpealasi metsades ning metsakooslusi peaks sellest tulenevalt ka hoidma ja säilitama.[8]

Viited muuda

  1. "Carterocephalus silvicola (Meigen, 1829)". www.gbif.org (inglise). Vaadatud 29. märtsil 2023.
  2. 2,0 2,1 2,2 Tartes, Urmas; Õunap, Erki (2014). Eesti päevaliblikad. Tallinn: Varrak. Lk 110–111.
  3. "Northern Checquered Skipper, Carterocephalus silvicola - Butterflies - NatureGate". luontoportti.com. Vaadatud 7. mail 2023.
  4. Viidalepp, J.; Remm, H. (1996). Eesti liblikate määraja. Tartu: Tartu. Lk 227–228.
  5. "Chequered Skipper". Vaadatud 29. märts 2023.
  6. "Carterocephalus silvicola : musttähn-kuldpunnpea". elurikkus.ee. Vaadatud 29. märtsil 2023.
  7. "Northern Chequered Skipper - Carterocephalus silvicola - (Meigen, 1829)". eunis.eea.europa.eu. Vaadatud 29. märtsil 2023.
  8. 8,0 8,1 8,2 Saarinen, Kimmo (14. november 2000). "A comparison of butterfly communities along field margins under traditional and intensive management in SE Finland". Elsevier. Vaadatud 29. märts 2023.


Välislingid muuda