Motiiv (kirjandusteadus)

Motiiv tähistab kirjandusteaduses narratiivi mis tahes korduvat elementi, millel on sümboolne tähendus. Korduvate motiivide kaudu võib esile tõsta narratiivi eri aspekte, näiteks olustikku, temaatikat või ideestikku.[1][2]

Motiivideks võivad olla teksti visuaalsed, auditiivsed, verbaalsed, struktuurilised, stilistilised või muud elemendid. Narratiivi kujundavaid motiive võib leida teose kompositsiooni, tegelas-, süžee- ja miljööloome, keele- ja kujundikasutuse tasandil. Motiivid on leitavad nii sõna-, pilt- kui ka tegevustekstidest. Motiivid jagunevad tähtsuse järgi pea- ja kõrvalmotiivideks. Kokkusobivus, korduvus ja sümboolsus iseloomustavad kõige üldisemalt motiivi olemust.

Teema ja motiivi eristamine on mõnikord keerukas. Enamasti on narratiivi teema abstraktne, motiiv aga konkreetne.[3] Kui teema realiseerub üldisema sõnumi või ideena, siis motiiv on lihtsalt korduv detail sümboolse tähenduse edastamiseks. Teisisõnu, motiiv – detail, mida korratakse tähendusmustris – võib kujundada narratiivi temaatika, aga ka muid narratiivi aspekte.[4]

Näiteid kirjandusest ja filmist

muuda

Narratiivid võivad sisaldada lõputul hulgal motiivikombinatsioone. Motiivid kujundavad narratiivi mustri, millel on eri teostes erinev kontseptuaalne eesmärk.

Arthur Milleri näidendis „Müügimehe surm” (1949) tähistab flööt korduvat helimotiivi, mis annab edasi ettekujutuse maaelu idüllist. F. Scott Fitzgeraldi romaanis "Suur Gatsby" (1925) tähistab silmapiiril terendava rohelise dokitule motiiv unistust, mis peategelasest järjest kaugemale libiseb ja lõpuks talle tabamatuks jääb. Kurt Vonnegut kasutab oma mittelineaarsetes narratiivides, nagu "Tapamaja, korpus viis" (1969) ja „Kassi häll” (1963), mitmeid motiive selleks, et ühendada erinevaid ajaliselt ja ruumiliselt eraldatud stseene.[5]

William Shakespeare kasutab oma näidendis “Macbeth” (1606) erinevaid narratiivi elemente, et luua mitmesuguseid motiive. Pidevalt korduvad kujundlikud viited verele ja veele. Korduv fraas „ilusaks saab ilgus, ilgeks ilu” põimib omavahel hea ja kurja kontseptsiooni. Kesksel kohal on ka kätepesemisemotiiv, mis ühendab nii verbaalseid pilte kui ka näitlejate liikumist.

Ameerika kultusulmefilmis "Blade Runner" (1982) kasutab režissöör Ridley Scott motiive mitte ainult film noir'i atmosfääri [6] loomiseks, vaid ka keerukate teemade kokkusobitamiseks süžees. Filmis korduv silmade motiiv on ühendatud pidevalt muutuva piltide vooluga ja kohatiste vägivallastseenidega, et seada kahtluse alla nii vaataja kui ka jutustaja enda võime tegelikkust täpselt tajuda ja mõista. [7][8] [9]

Mats Traadi romaanist "Pommeri aed" ja Karl Ristikivi romaanist "Rohtaed" võib leida oma aia harimise motiivi, mis viitab missioonitundelisele õpetamisele, st noorte inimeste harimisele ja kasvatamisele.

Viited

muuda
  1. James H. Grayson. Myths and Legends from Korea: An Annotated Compendium of Ancient and Modern Materials (p. 9). New York and Abingdon: Routledge Curzon, 2000. ISBN 0-7007-1241-0.
  2. Alain Silver and James Ursini, (2004) Some Visual Motifs of Film Noir, ISBN 0-87910-197-0.
  3. Abbott, H. Porter (2008). The Cambridge Introduction to Narrative. Cambridge: Cambridge University Press. p. 95. ISBN 978-0-521-88719-9.
  4. Heath, Peter (May 1994), "Reviewed work(s) Story-Telling Techniques in the Arabian Nights by David Pinault", International Journal of Middle East Studies, Cambridge University Press, 26 (2): 358–360 [359–60], doi:10.1017/s0020743800060633.
  5. "Kurt Vonnegut, Jr." Encyclopedia of World Biography. Thomson Gale. 2004. HighBeam Research. 26 August 2010.
  6. Bukatman, pp. 9–11.
  7. Saini, Tinku (1996), Eye disbelieve, Tinku Saini, University of Washington, archived from the original on 2007-12-27, retrieved 2008-01-31.
  8. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. veebruar 2018. Vaadatud 2. aprillil 2020.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  9. McCoy, John (1995), The Eyes Tell All, University of Texas at Austin, archived from the original on 2013-09-16, retrieved 2008-02-01.