Mobiilsuse paradigma
Mobiilsuse paradigma on sotsiaalteaduste kaasaegne paradigma, mis uurib inimeste, ideede, informatsiooni ja asjade liikuvusi ning nende suhteid omavahel, aga ka laiemalt sotsiaalsete struktuuride ja ruumiliste arengutega.[1][2][3][4]
Kuigi mobiilsust ja mobiilsuse paradigmat seostatakse tavaliselt sotsioloogiaga, on sellesse panustanud ka antropoloogia, kultuuriuuringute, majanduse, geograafia, rändeuuringute, tehnoloogia ning turismi- ja transpordiuuringute teadlased.[2]
Mobiilsuse paradigma väljatöötamisel võib pidada oluliseks Georg Simmeli (1858–1918) teoseid, kelle teedrajavad analüüsid sotsiaalsest individuaalsusest ja killustatusest panid aluse sotsioloogilisele antipositivismile.[5] Mõningaid Simmeli ideid kasutas 20. sajandi esimesel poolel Chicago koolkond sotsioloogias. Mitmed nende liikuvusuuringud olid seotud näiteks hulkurite, prostituutide ja migrantide uurimisega. Hiljem levisid sotsioloogias mitmed struktuursed või staatilised teooriad, mis selliseid kompleksseid liikuvusuuringuid ei toetanud ning mobiilsuse uuringud tegelesid pikemat aega üksnes transpordi ja turismi uurimisega.[3]
Ühe tõukena mobiilsuse paradigma kujunemisele võib näha 1980. aastate "ruumilist pööret" kunstis ja teaduses, kui teadlased hakkasid tõlgendama inimeste ruumi ja ruumilisust sama kriitiliselt sügavuti nagu seni oli traditsiooniliselt seda tehtud ühelt poolt aja ja ajalooga ning teiselt poolt sotsiaalsete suhete ja ühiskonnaga.[2]
Mobiilsuse pööre algas 1990. aastatel ajendatuna järsult suurenenud liikuvusest ja uutest liikuvuse vormidest. Sotsiaalteadlastel ei olnud muutunud olukorras enam võimalik jätkata traditsiooniliste staatiliste ja jäikade mudelitega ning ignoreerida inimeste liikuvuste tähtsust töö- ja pereelus, vaba aja veetmises ja poliitikas.[2] Mobiilsuse paradigmas ei ole inimesed, ühiskond ja majandus juurdunult ja jäigalt kohtadega seotud, vaid kõik on pidevas muutumises ja liikumises.[6]
Ajaloolane James Clifford pooldas konkreetsete kohtade sügavuti analüüsimise asemel neid ühendavate marsruutide uurimisele üleminekut.[7] Marc Augé (1995) käsitleb "mittekohtade" nagu lennujaamade ja kiirteede filosoofilist potentsiaali antropoloogias.[8] Selliseid kohti iseloomustab pidev üleminek ja ajutisus ning neid on moodsas ühiskonnas üha enam. Caren Kaplan (1996) uuris sotsiaalseid ja kultuuriteooria küsimusi sooga seotud reisimise metafooride kaudu.[9]
Mobiilsuse paradigma alusepanijaks peetakse sotsioloog John Urry töid ja eelkõige tema raamatut "Sociology Beyond Societies: Mobilities for the Twenty-first Century" (2000), kus ta uurib inimeste, esemete ja teabe erinevaid liikuvusi, keerukaid vastastikuseid sõltuvusi erinevate liikuvuste vahel ja nende sotsiaalseid tagajärgi.[1] 2006. aastal avaldasid Mimi Sheller ja John Urry hiljem paljuviidatud artikli, milles käsitlesid mobiilsuse paradigma arengut, selle motivatsioone, teoreetilisi aluseid ja metodoloogiat.[2] Cresswell (2012) rõhutab, kuidas erinevate liikuvuste oluliseks osaks on muutunud ka ootamine, vaikus, kuhugi kinnijäämine.[10] Oswin ja Yeoh (2010) jaoks näib liikuvus olevat lahutamatult põimunud hilise modernsuse ja rahvusriigi lõpu mõistetega.[11] Vannini (2012) näeb liikuvuses olemasolevate kultuuriliste väärtuste, ootuste ja struktuuride projektsiooni, mis tähistab elustiile.[12]
Mobiilsuse mitmekesisuse kirjeldamiseks on koostatud erinevaid tüpoloogiaid. Büscher ja Urry (2009) jagavad liikuvused viide tüüpi: 1) objektide füüsiline liikuvus, 2) inimeste kehaline liikuvus, 3) kujutlusvõime abil liikumine, 4) virtuaalne reisimine ja 5) kommunikatiivne reisimine (näiteks läbi sõnumi, teksti, kirja, mobiiltelefoni).[3]
Lähtuvalt uuest mobiilsusparadigmast kasutatakse ka uusi mobiilseid meetodeid.[2][3] Need meetodid peaksid olema "liikuvuses" kahes mõttes. Esiteks, jälgima subjekte, sh reisides füüsiliselt koos oma uuritavatega (multi-sited etnography). Teiseks, sotsiaalsete liikumiste korralduse jälgimine (st kuidas inimesed, objektid, teave ja ideed koos teiste inimestega liiguvad ja kuidas neid liigutatakse) näitab, kuidas tegevused alluvad sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste suhete seaduspärasustele ja kujundavad neid refleksiivselt. Selliste meetoditena tuuakse välja nt aeg-ruumi päevikute pidamist (time-space diaries) ja kaasakõndimise meetodit (walking-with-method).
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Urry, J. (2000). Sociology Beyond Societies: Mobilities for the Twenty-first Century. London: Routledge
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Sheller, M., Urry, J. (2006). The new mobilities paradigm. Environment and Planning, 38(2):207–226
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Büscher, M., Urry, J. (2009). Mobil methods and the Empirical. European Journal of Social Theory, 12(1):99–116
- ↑ Cresswell, T. (2011). Mobilities I: Catching up. Progress in Human Geography, 35(4):550–558
- ↑ Levine, D. (Ed.) (1971). Simmel: On individuality and social forms. Chicago: University of Chicago Press, p. 6
- ↑ Rogers, A., Castree, N., Kitchin, R. (2013). A Dictionary of Human Geography. Oxford: Oxford University Press
- ↑ Clifford, J. (1997). Routes: Travel and Translation in the Late Twentieth Century. Cambridge, MA: Harvard University Press
- ↑ Augé, M. (1995). Non-places: Introduction to an Anthropology of Supermodernity. London: Verso
- ↑ Kaplan, C. (1996). Questions of Travel: Postmodern Discourses of Displacement. Durham, NC: Duke University Press
- ↑ Cresswell, T. (2012). Mobilities II: Still. Progress in Human Geography, 36(5): 645–653
- ↑ Oswin, N., Yeoh, B.S.A. (2010). Introduction: Mobile City Singapore. Mobilities, 5(2):167–175
- ↑ Vannini, P. (2012). Ferry Tales: Mobility, places and time on Canada's West Coast. New York: Routledge