Michael VII Dukas
Michael VII Doukas (kreeka keeles Μιχαήλ Ζ΄ Δούκας; umbes 1050 – 1090), hüüdnimega Parapinakes (kreeka keeles: Παραπινάκης (miinus veerand), mis viitab Bütsantsi valuuta devalveerumisele tema valitsusajal), oli Bütsantsi keiser aastatel 1071–1078.
| Michael VII Dukas | |
|---|---|
 | |
| Bütsantsi kaasvalitseja | |
|
Ametiaeg 1059 – 24. oktoober 1071 | |
| Eelnev | Konstantinos X Dukas, Eudokia |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 24. oktoober 1071 – 24. märts 1078 (6 aastat, 5 kuud) | |
| Eelnev | Romanos IV |
| Järgnev | Nikephoros III Botaneiates |
| Isikuandmed | |
| Sündinud | umbes 1050 |
| Surnud | 1090 (umbes 40) |
| Abikaasa | Alania Maria |
| Vanemad | Konstantinos X Dukas ja Eudokia Makrembolitissa |
| Lapsed | Konstantinos Dukas |
Kaasvalitsejana muuda
Michael VII sündis umbes 1050. aastal Konstantinoopolis. Ta oli Konstantinos X Dukase ja Eudokia Makrembolitissa vanim poeg.[1] Kaasvalitsejaks sai ta ilmselt 1059. aastal. Osade allikate järgi krooniti ta pisut enne või koos oma venna Konstantios Dukasega[2], kuid teiste järgi krooniti noorem vend enne[3]. Keiser Konstantinos X suri 23. mail 1067. aastal[4], mil Michael oli 17-aastane ning võimeline iseseisvalt valitsema[2]. Konstantinos X oli oma järeltulijaks määranud samuti vanima poja[5]. Michael aga tundis poliitika vastu väe huvi ning tema ema Eudokia ja onu Johannes Dukas valitsesid tõhusalt impeeriumi regentidena.[2] Michaeli kasvatajaks määrati Michael Psellos[5].
Keisrinna Eudokiat on peetud pigem ainuvalitsejaks kui regendiks. Tema ambitsioonid olid palju suuremad kui lihtsalt poegade kasvatamine. Kaasaegse Michael Psellose sõnul oli Eudokia Konstantinos X järelvalitseja, ta ei andnud valitsemist üle, vaid võttis kogu juhtimise isiklikult üle. Tema valitsemisajast pärinevatel müntidel võib leida Eudokia ilma poegadeta, mis oli ääretult ebatavaline.
1068. aasta 1. jaanuaril abiellus Eudokia kindral Romanos Diogenesega, kellest sai seejärel Michaeli ning tema vendade Konstantiose ja Andronikose kõrval vanemkeiser[2]. Kuigi konkurendid levitasid jutte, et Romanos väärkohtles oma kasupoegi ning soovis neid sandistada, oli keiser nende vastu igati austusväärne ning dokumentidele lisati ka nende allkirjad[5]. Kui Romanos sai 1071. aasta augustis Manzikerti lahingus lüüa ning seldžukid ta vangi võtsid, jäi Michael passiivseks. Initsiatiivi haarasid tema onu Johannes Dukas ja kasvataja Michael Psellos. Kaks meest otsustasid ära hoida Romanose troonile naasmise pärast vabanemist. Samal ajal ei tundnud Michael mingit kohustust täita Romanose sultanile antud lubadusi lunaraha osas. Michael VII kuulutati keisriks 1. oktoobril 1071, kuid ema Eudokia valitses veel kuu aega regendina enne, kui ta kloostrisse saadeti.[6]
Valitsemine muuda
Psellose kasvandikust Michaelist sai reaalne valitseja 21. eluaastal. Arusaadavalt ülistas Psellos uut keisrit taevani, kuigi tema reaalsed teod ei anna selleks mingit põhjust. Psellos väidab samuti, et ka Romanose sandistamine olevat toimunud tema otsese osavõtuta ja isegi teadmata. Tegelikult aga oli Michael tahtejõuetu ja teovõimetu valitseja, kes eelistas reaalsete probleemide lahendamisele vestlusi filosoofidega. Tema kohta on öeldud, et keiser polevat isegi suutnud karistada varastamisega vahele jäänud teenreid. Arusaadavalt tähendas niivõrd teovõimetu keisri troonilolek seda, et tema kõrval avanes vaba koht tegelikule võimukandjale. Ning algselt kuuluski tegelik võim riigis Psellosele ja keisri onule Johannesele[7]. Kuigi need kaks püsisid edasi keisri nõuandjatena, hakkas Michael VII üha enam sõltuma oma rahandusministrist, eunuhh Nikephoritzesest[6], keda tema lühikese kasvu tõttu hüüti Nikephorosekeseks. Nikephorose initsiatiivil viidi riigis läbi mitmeid reforme, mille peamiseks ajendiks oli tema enese soov rikastuda. Keiser lubas Nikephoritzesel tõsta nii makse kui ka luksuskulutusi, mis tuli armee rahastuse arvelt. Näiteks konfiskeeriti osa kirikute varadest ja seati sisse kontroll leivakaubanduse üle. Seejuures ei läinud neist esmapilgul küll vajalikuna tundunud muudatustest tõusnud tulu mitte riigikassa, vaid eunuhhi taskute täitmiseks.[7]
Michaeli valitsemise aeg kujunes Bütsantsile lakkamatute õnnetuste jadaks. Üheks suuremaks katsumuseks oli pealinna tabanud näljahäda. Nälg võttis nii ulatuslikud mõõtmed, et keegi ei suutnud enam koristada tänavatel vedelenud laipu ja kui hukkunuid matma hakati, siis pandi ühte hauda mitu inimest. Riigi erinevates piirkondades kasutati keisri saamatust ja pealinnas tekkinud segadust ära keskvõimust eraldumiseks ja neis haarasid võimu mitmed usurpaatorid. Samal ajal veetis keiser aega palee vaikuses, tegeledes koos Psellose ja teiste õukondlastega filosoofia ja luulega. Kõik see andis Michaeli vaenlastele alust võrrelda teda omaaegse Rooma keisri Gallienusega, kes vaatamata riiki tabanud allakäigule ja vaenlaste lakkamatutele rünnakutele tegeles samuti vaid filosoofiliste mõtisklustega.[7] Ebakompetentne keiser oli ümbritsetud pugevatest õukonnaametnikest.[7] Alamakstud armee kippus mässama ning Bütsants kaotas 1071. aastal oma viimase tugiposti Itaalias, Bari kindluse. Samaaegselt seisti silmitsi tõsise mässuga Balkanil, kus prooviti taastada Serbia riiki. Kuigi väejuht Nikephoros Bryennios surus mässu maha, ei suutnud impeerium taastada oma kaotusi Väike-Aasias.[6]
Manzikerti lahingu järelkaja muuda
Lüüasaamine Mantzikerti all leidis küllaltki ulatuslikku vastukaja Läänes, kus loodeti kasutada oma huvides Bütsantsi raskusi. Kõigepealt puudutas see energilist paavsti Gregorius VII-t (1073–1085). Gregorius, kelle ideed leidsid väljenduse kirjutises "Dictatus papae", oli veendunud, et paavst peab olema universaalkiriku kõrgeimaks ja piiramatuks juhiks. Kui kirik 1054. aastal lõhenes, seisis lda poole huvide taga tugev riik. Nüüd, vaid paarkümmend aastat hiljem, oli olukord sootuks teine ning paavst nägi võimalust allutada Bütsantsi kirik oma võimule. Selle eesmärgi saavutamiseks astus ta 1073. aasta suvel Michaeliga läbirääkimistesse, tehes keisrile ettepaneku uuendada kunagist kokkulepet Rooma ja Konstantinoopoli vahel. Kuid vastust ta Michaelilt ei saanud. Seepeale otsustas Gregorius otsida abi relvadelt, saades nii ristisõdade idee esmakuulutajaks. Ta saatis 1074. aastal üleskutse "kõigile, kes on ustavad pühale Peetrusele" kaitsta ristiusku ning osutada abi õigeusklikele kreeklastele nende võitluses musulmanide-türklastega. Kusjuures paavst kavatses eelolevat sõjakäiku isiklikult juhtida. Sellest plaanist ei tulnud midagi välja, sest Gregoriusel puhkes tüli Saksa-Rooma kuninga Heinrich V-ga (1056–1106) ja see köitis kogu tema tähelepanu. Koos sellega ununes mõneks ajaks ka Idamaade sõjakäigu idee.[7]
Pärast Manzikerti saatis Bütsants uue armee seldžukke ohjeldalma, mida juhtis tulevase keisri Alexios I Komnenose vend Isaak Komnenos. Ent see armee sai 1073. aastal lüüa ning Isaak võeti vangi. Probleemi tegi hullemaks läänepoolsete palgasõdurite deserteerumine. Seetõttu tuli võtta ette sõjaretk nendele aladele ning seda juhtis caesar Johannes Dukas, kuid seegi kampaani lõppes hävinguga ja vastased võtsid Johannese kinni.[8] Võidukad palgasõdurid sundisid nüüd Johannest troonile pretendeerima ja oma vennapoja vastu mässama. Michael VII valitsus oli sunnitud tunnistama seldžukkide vallutusi Väike-Aasias 1074. aastal ja paluma nende toetust.[6] Michael VII valitsemise ajal loovutas Bütsants peaaegu kogu Väike-Aasia türklastele. Kui suured aga olid türklaste-seldžukkide tegelikud tahtmised, sellele viitab nende poolt rajatud sultanaadi üks nimevariantidest Rumi (ehk Rooma) sultanaat.[7] Uus armee, mida juhtis Alexios Komnenos ning mis sisaldas ka Malik Sahah I saadetud seldžukkide vägesid, alistas 1074. aastal mässavad sõdurid ning Johannes Dukas vahistati.[6]
Suhted Hiinaga muuda
Enne seda, kui Michael VII oli sunnitud troonist loobuma, võis ta saata Songi Hiinasse saatkonna, mis oli järg mitmele saatkonnale varajases Hiina Tangi impeeriumis[9]. Hiina ajaloolase Ma Duanlini (1245–1322) "Wenxian Toongkao" ja "Song Shi" (Songi ajalugu) järgi on teada, et valitseja "Mie-li-yi-ling-kai-sa" (滅力伊靈改撒) Fu-lin'st (st Bütsantsist) saatis saatkonna Songi dünastia Hiinasse, mis saabus 1081. aasta novembris keiser Song Shenzongi (valitses 1067–1085) valitsusajal.[9][10] "Song Shi" mainib, kuidas Bütsantsi diplomaat ja ametnik "Ni-si-tu-ling-si-meng-p'an" pakkus saduldatud hobuseid, mõõgaterasid ja ehtsaid pärleid Songi õukonnale.[9]
Mäss ja troonist loobumine muuda
Mõne aastaga muutus alguses nii kiidetud keisri populaarsus nullilähedaseks ning temaga polnud enam rahul mitte keegi. Üldine rahulolematus sünnitas ka mitmeid keisrivastaseid mässe, mille mahasurumise käigus paistis Michael jällegi silma otsustusvõimetusega. Vaatamata mässude mahasurumisele rääkisid kõik märgid sellest, et Michaelil polnud jäänud enam kaua valitseda.[7] Eelnevad sõjalised läbikukkumised aga aina süvendasid rahulolematust. Õli lisas tulle valuuta devalveerumine, mis andis keisrile ka hüüdnime Parapinakēs (kreeka keeles 'miinus veerand'). 1078. aastal hakkasid samal ajal mässama kaks väejuhti, Nikephoros Bryennios Balkanil ja Nikephoros Botaneiates Anatooliae. Botaneiates saavutas seldžukkide toetuse ning jõudis esimesena Konstantinoopolisse, kus Michael VII astus peaaegu ilma võitluseta troonilt tagasi 24. või 31. märtsil 1078. aastal. Michael taandus Stoudiose kloostrisse. Hiljem sai temast Ephesose metropoliit. Ta suri Konstantinoopolis umbes 1090. aastal.
Usurpaatorid muuda
Michael VII valitsemise ajal püüdsid mitmed usurpaatorid kukutada keisrit vüi valitsesidki mingeid impeeriumi osasid. Nendeks olid:
- Nestor' – varasem Konstantinos X ori, kes edutati Doonauga kügneva Paradounavoni duxiks (juhiks). 1076. aastal, mil minister Nikephoritzes konfiskeeris kogu tema vara, tõstis Nestor mässu ning asus juhtima temale allunud garnisone, mis olid palgavõlgnevuste tõttu juba mässumeelsed. Väed olid innukad bulgaarlasi rüüstama. Nestor sai enne pealinna marssimist abi ühelt petšeneegide pealikult. Mässulised nõudsid Nikephoritzese tagandamist, kuid said peagi aru, et neil pole linna ründamiseks vajalikku jõudu, mistõttu jagunesid väed väiksemateks üksusteks ning asusid rüüstama Traakiat. 1078. aastal said need väed Alexios Komnenoselt lüüa ning Nestor taganes petšeneegidega Paradunavumi.[11][8]
- Philaretos Brachamios
- Caesar Johannes Dukas
- Nikephoros Bryennios
- Nikephoros Botaneiates
Perekond muuda
Michael VII Dukas oli abielus Gruusia kuninga Bagrat IV tütre Alania Mariaga. Neil oli vähemalt üks poeg, Konstantinos Dukas, kes oli kaasvalitseja aastate 1075–1078 ning aastatel 1081–1087/8. Konstantinos suri 1095. aastal.[6]
| Eelnev Konstantinos X |
Bütsantsi keiser 24. oktoober 1071 – 24. märts 1078; kaasvalitsejad: Konstantios Dukas (1060–1078); Romanos IV (1068–1071); Andronikos Dukas (1068–1078); Konstantinos Dukas (1075–1078) ning Leo & Nikephoros Diogenes (1070) |
Järgnev Nikephoros III Botaneiates |
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ "Eudokia Makrembolitissa (1067 and 1071)". Dumbarton oaks. Vaadatud 30.01.2022.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Dumarton oaks (1973). Catalogue of the Byzantine Coins in the Dumbraton Oaks Collection and in the Whittemore Collection.
- ↑ Grierson, Philip 6. (1973). Catalogue of the Byzantine Coins. Kd 3. Washington D.C.: Dumbarton Oaks Papers. Lk 779–784. ISBN 0-88402-012-6.
- ↑ Gauthier, Paul (1966). "Monodie inédite de Michel Psellos sur le basileus Andronic Doucas". Revue des études byzantines. 153-170.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Vseviov, David (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 326-327.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 Norwich, John Julius (1993). Byzantium: The Apogee. Penguin. ISBN 0-14-011448-3.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 Vseviov, David (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 335-337.
- ↑ 8,0 8,1 Finlay, George (1854). History of the Byzantine and Greek Empires from 1057–1453. Kd 2. William Blackwood & Sons.
- ↑ 9,0 9,1 9,2 Halsall, Paul (juuli 1998). "East Asian History Sourcebook: Chinese Accounts of Rome, Byzantium and the Middle East, c. 91 B.C.E. - 1643 C.E." Fordham University. Vaadatud 30.01.2022.
- ↑ Fuat Sezgin; Carl Ehrig-Eggert; Amawi Mazen; E. Neubauer (1996). نصوص ودراسات من مصادر صينية حول البلدان الاسلامية. Frankfurt am Main: Institut für Geschichte der Arabisch-Islamischen Wissenschaften (Institute for the History of Arabic-Islamic Science at the Johann Wolfgang Goethe University). ISBN 9783829820479.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Treadgold, Warren (1997). A History of the Byzantine State and Society. Stanford, California: Stanford University Press. ISBN 0-8047-2630-2.