Michael Gross (saksa keeles Michael Groß; sündinud 17. juunil 1964 Frankfurdis) on endine tippujuja Saksamaalt.

Michael Gross
Michael Gross 2014. aastal
Isikuandmed
Riik Saksamaa Saksamaa LV
Sünniaeg 17. juuni 1964 (60-aastane)
Sünnikoht Frankfurt, Hessen
Pikkus 201 cm
Kaal 88 kg
Sportlaskarjäär
Spordiklubi EOSC Offenbach
Medalid
Olümpiamängud
Kuld 1984 Los Angeles 200 m vabalt
Kuld 1984 Los Angeles 100 m liblikat
Kuld 1988 Seoul 200 m liblikat
Hõbe 1984 Los Angeles 200 m liblikat
Hõbe 1984 Los Angeles 4x200 m vabalt
Pronks 1988 Seoul 4x200 m vabalt
Maailmameistrivõistlused
Kuld 1982 Guayaquil 200 m vabalt
Kuld 1982 Guayaquil 200 m liblikat
Kuld 1986 Madrid 200 m vabalt
Kuld 1986 Madrid 200 m liblikat
Kuld 1991 Perth 4x200 m vabalt
Hõbe 1982 Guayaquil 100 m liblikat
Hõbe 1986 Madrid 4x200 m vabalt
Hõbe 1986 Madrid 4x100 m kompleksi
Hõbe 1991 Perth 100 m liblikat
Hõbe 1991 Perth 200 m liblikat
Pronks 1982 Guayaquil 4x200 m vabalt
Pronks 1982 Guayaquil 4x200 m kompleksi
Pronks 1991 Perth 4x100 m kompleksi
Euroopa meistrivõistlused

Ta on 201 sentimeetrit pikk ja sai hüüdnime "The Albatross" oma eriti pikkade käte eest, kätesiruulatus oli tal 2,13 meetrit (võrdluseks Gerd Kanteri käte siruulatus on 2,07 meetrit).

Lääne-Saksamaad esindades võistelnud Gross võitis lisaks kahele maailmameistritiitlile 1982. aastal, kahele 1986. aastal ja ühele 1991. aastal, kolm olümpiakulda, kaks 1984. aastal ja ühe 1988. aastal vabaujumise ja liblikujumise distantsidel.

Gross sündis Saksamaal Maini-äärses Frankfurdis. Ta oli arvatavasti maailma parim ujuja liblikujumises aastatel 1981–1988. Sel perioodil püstitas ta neli maailmarekordit, tuli kaks korda maailmameistriks, neli korda Euroopa meistriks ning võitis kaks olümpiakulda.

1984. aasta suveolümpiamängudel Los Angelese oli Gross üks mängude suurepäraseid sportlasi. Gross võitis kergelt kulla 200 meetri vabaujumises uue maailmarekordiga 1.47,44, domineerides kogu distantsi. 100 meetri liblikas pidi Grossi rohkem pingutama, et võita pealtvaatajate lemmikut ameeriklast Pablo Moralest. Ka 100 m liblikas sündis uus maailmarekord ajaga 53,08. 200 meetri liblikas pidi aga Gross suhteliselt tundmatule austraallasele Jon Siebenile alla vanduma ja leppima hõbemedaliga. Sieben ületas finišis ka Grossi maailmarekordi 0,01 sekundiga. Meeste 4 × 200 meetri vabaujumise teateujumine kujunes mängude üheks sündmuseks, kus Gross asus viimases vahetuses teatevõistlust juhtinud Ameerika meeskonna vastu. Hoolimata asjaolust, et Gross ujus võistluste ajaloos kiireima teatevõistluse etapi, sai Ameerika meeskond napi võidu, saades tiitli "Grossbusters".

1988. aasta olümpiamängudel Seoulis võitis ta kulla 200 m liblikas ja pronks 4 × 200 m vabaujumises.

Gross võitis maailmameistrivõistlustel kokku kolmteist medalit (sealhulgas viis kulda), viisteist Euroopa meistrivõistlustel kuldmedalit ja valiti neli korda (1982, 1983, 1984 ja 1988) Saksamaa aasta sportlaseks. Elukutselisena ujumisest loobus ta 1991. aastal.

Teda näidatakse Bud Greenspani filmis 16 päeva Au (16 Days of Glory), mis on 1984. aasta suveolümpiamängude dokumentaalfilm.

Ameerika kuldmedalist ujuja John Naber märkis 1984. aastal ajakirjale Sports Illustrated, et kui Michael Gross oleks ameeriklane, oleks ta võitnud kuus või seitse medalit ja Gross oli parem kui Mark Spitz.

Ajakiri Swimming World nimetas Grossi 1985. aastal aasta meesujujaks ja 1995. aastal paigutati ta rahvusvahelise ujumise kuulsuste halli (International Swimming Hall of Fame).

Gross on õppinud Frankfurdi Goethe ülikoolis saksa keelt ja meediauuringuid, samuti politoloogiat ning tal on filoloogia doktorikraad. Ta abiellus 1995. aastal ja tal on tütar (sünd 1996) ja poeg (sünd 1998).

Välislingid

muuda