Kosmoselend

Kosmoselend on reis maavälisesse kosmosesse või läbi selle.

Saturn V 9. novembril 1967 Kennedy kosmosekeskuse stardiplatvormil enne Apollo 4 starti

Vene rakett Proton-K kosmosesse tõusmas, koormaks Rahvusvahelise Kosmosejaama moodul Zvezda, 12. juuli 2000

Kosmoselende võib sooritada mehitatud või mehitamata kosmoselaevadega. Mehitatud kosmoselende on tehtud näiteks Nõukogude Liidus Sojuzi programmi ja USA-s kosmosesüstikute programmi raames, samuti praeguse Rahvusvahelise Kosmosejaama vahet. Mehitamata kosmoselende sooritavad kosmosesondid, mis lahkuvad Maa orbiidilt, samuti Maa ümber tiirlevad satelliidid. Mehitamata kosmoseaparaadid võivad töötada kaugjuhtimisega või olla täiesti iseseisvad.

Kosmoselende kasutatakse kosmoseuuringutes, kuid ka äritegevuses nagu kosmoseturism ja satelliitside. Mitteäriliste kosmoselendude hulka kuulub ka kosmoseobservatooriumite, luuresatelliitide ja muude Maad jälgivate satelliitide tegevus.

Tavaliselt algab kosmoselend raketi stardiga, mis annab kosmoseaparaadile piisava algtõuke, et ületada Maa külgetõmbejõud ning lükata aparaat Maa pinnast eemale. Selleks vajalik paokiirus ehk esimene kosmiline kiirus on vähemalt 7,91 km/s. Maa orbiidilt lahkumiseks vajalik kiirus on 11,2 km/s. Kosmoseaparaatide liikumist kosmoses – niihästi mootori tõukejõul kui ka selleta – kirjeldab astrodünaamika. Mõned kosmoseaparaadid jäävad kosmosesse määramata ajaks, mõned lagunevad atmosfääri sisenedes ning mõned jõuavad planeedi või kuu pinnale, kas siis maandudes või kokkupõrkel.

Kosmoselendude ajalugu

Esimene kosmoselend oli Saksamaa V2-raketi suborbitaalne lend 3. oktoobril 1942. Esimesena lendas Maa orbiidile Nõukogude Liidu satelliit Sputnik 1 4. oktoobril 1957. Esimene mehitatud kosmoselend toimus 12. aprillil 1961, kui nõukogude kosmoselaev Vostok 1 tegi Juri Gagariniga pardal tiiru ümber Maa. Päikesesüsteemist lahkumiseks vajalik paokiirus on 42,1 km/s. Esimesed Päikesesüsteemist lahkuvad kosmosesondid on Voyager 1 ja Voyager 2, mis startisid Maalt 1977. aastal.

Kosmoselende korraldavad näiteks NASA, Euroopa Kosmoseagentuur ja Venemaa Kosmoseagentuur Roskosmos. 21. sajandil on mitmed eraettevõtted alustanud ettevalmistusi suborbitaalseteks kommertsiaalkosmoselendudeks ning algas kosmoseturism. Esimene kosmoseturist oli Dennis Tito, kes aprillis ja mais 2001 viibis Sojuz TM-32 pardal 7 päeva 22 tundi ja 4 minutit kosmoses. Esimene mehitatud suborbitaalse erakosmoselennu tegi SpaceShipOne juunis 2004. Esimene erakosmoseaparaat, mis orbiidile jõudis, oli SpaceX Dragon detsembris 2010.

Eesti ja kosmoselennud

2013. aasta kevadel viidi Maa orbiidile Eesti tudengisatelliidi programmi raames ehitatud ESTCube-1.

Vaata ka

• Kosmoselennu mõju inimesele