V-2

Rakett V-2 (saksa keeles Vergeltungswaffe 2 'kättemaksurelv 2'), tehnilise nimega Aggregat-4 (A-4), oli vedelkütusmootoriga, maailma esimene toimiv ja juhitav suur ballistiline rakett.

V-2 rakett

Aggregat-seeria rakettide loomist alustati 1932. aastal Saksamaal ning jätkati põhjalikumalt Natsi-Saksamaal. Raketi A-4 arendamist alustati 1936. aastal ning täiustamist jätkati II maailmasõja ajal Wernher von Braun juhtimisel.

Wernher von Brauni juhitud ja ligikaudu tuhande saksa teadlase, inseneri ja oskustöölise jõupingutuste tulemusel toimus raketi edukas esmalend 3. oktoobril 1942.

6. septembril 1944 rünnati V-2 rakettidega Pariisi. Kaks päeva hiljem tulistati esimene enam kui 1100-st V-2st Suurbritannia vastu (viimane 27. märtsil 1945). V-2 on enim tuntud Londoni ning Belgia linnade Antwerpeni ja Liège'i pommitamisega. Ülehelikiirusel langesid need ootamatult suurelt kõrguselt linnadele ning neid oli võimatu alla tulistada. V-2 rünnakutes hukkus umbes 5000 (teistel andmetel u 7250) inimest ja hinnanguliselt suri vähemalt 10 000 (teistel andmetel 15 000–20 000) Mittelbau-Dora koonduslaagri sunnitöölisest vangi V-2-de ehitamisel maa-aluses Mittelwerki tehases. Nende tootmine oli kallis ning riskantne, tappes rohkem inimesi kui need relvad suutsid sõjategevuse käigus hävitada (u 5000–7250).

V-2 oli isegi sõjategevuses üsna ebausaldusväärne relv – üks rakett lendas horisontaalselt Saksamaa poole kui selle juhtimissüsteem üles ütles. Ebaõnnestunud starte oli palju ja juhtimissüsteem oli strateegiliselt oluliste sihtmärkide tabamiseks liiga ebatäpne (viga oli u ± 15 km).

V-2 on esimene teadaolev inimese loodud objekt, mille lennutrajektoor läbis kosmose piiri. A-4 maksimaalseks lennukõrguseks otse üles lennutades oli 189 kilomeetrit. Maksimaalne lennukaugus ulatus 320 kilomeetrini. Lõhkepea mass oli ligi 1 tonn.

V-2 oli vedelkütusrakett. Kütusena kasutati 3,8 tonni 75% alkoholi (etanool) ning oksüdeerijana 4,9 tonni vedelat hapnikku. V-2-s kasutatud etanooli tooraine oli kartul, ning seetõttu problemaatiline, sest etanooli tootmine sõltus kartulisaagist.

Pärast II maailmasõda pildistati USA-s V-2 abil 24. oktoobril 1946 esimest korda kosmosest Maad.^[1] V-2 oli nii USA, NSV Liidu kui ka Prantsuse raketiprogrammide aluseks.^[2]

Ameerika teadlaste 24. oktoobril 1946 esimene kosmoses V-2 pardalt tehtud foto Maast.

20. veebruaril 1947 saatis Ameerika Ühendriigid sõjasaagiks saadud V-2-raketiga Maa orbiidile esimesed elusolendid: harilikud puuviljakärbsed, rukki- ja puuvilla seemned,^[3]^[4] elusate putukatega konteiner langevarju abil Maale. Katse mõte oli uurida kosmilise kiirguse mõju elusorganismidele.^[4]

V-2 tehnilised andmedRedigeeri

[1]

Näitaja	Suurus
Mootor	Vedelkütusega rakettmootor
Kütus	75% etanool 3710 kg
Oksüdeerija	Vedel hapnik 4900 kg
Lõhkekeha	738 kg
Stardimass	13,5 tonni
Kütusekulu	130 kg/s
Stardikiirendus	9 g
Juhtimissüsteem	grafiittüürpinnad, güroskoopstabiliseerimine
Max kiirus	5400 km/h
Pikkus	14 m
Max lennukaugus	320 km

V-2 startis vertikaalasendis otse üles, kütus põles ära 65 sekundiga. Pool minutit pärast starti ületas A-4 helikiiruse, minutiga saavutas kõrguse 35 km. Inertsi jõul tõusis rakett ligi saja kilomeetri kõrgusele (mingitel andmetel ka kõrgemale, 175 km). Kütuse ja oksüdeerija pumba käitamiseks kasutati vesinikperoksiidi (vesinikülihapend) ja naatriumpermanganaadi reageerimise energial töötanud turbiini. Raketi paagid olid enne paakidesse kütuse pumpamist survestatud lämmastikuga, mis takistas kütusepaakidel atmosfääri välisrõhu all kokkuvajumist ja millega reguleeriti gaaside ja vedelike voolukiirust. Raketikütuse põlemisel mootori põlemiskambris tõusis temperatuur selles kuni 2700 kraadini.

Raketi maksimaalne kiirendus ulatus 8 g-ni. Raketi asendit kohe pärast starti ja lennuajal hoiti ruumi 3 telje suhtes güroskoopide abil, hiljem lisati ka raadio teel juhtimine. Püstasendi suuna hoidmiseks stardi ajal, juhiti servomootorite abil raketi düüsist väljuvat gaasijuga grafiitplaadikeste kallutamisega ja kiiruse saavutamisel täiendavalt sabaosas stabilisaatori tagaserval asuvate aerodunaamiliste tüürpinnakestega. Raadio teel kaugjuhtimiseta oli rakett suhteliselt ebatäpne. Suurima lennukauguse puhul tabas rakett maksimaalselt 17-kilomeetrise läbimõõduga ringi.

V-2 värviti tavaliselt kolmevärvilise kamuflaažmustriga. Katsetuste korral värviti raketi korpus malelauamustriliseks, mis aitas vaatlemisel määrata raketi pöörlevat liikumist.

Algselt plaaniti rakettide stardipaikadeks suuri betoonpunkreid, kuid kuna need olid liitlaste tugeva pommitamise sihtmärkideks ning kuna Wehrmacht soovis suuremat mobiilsust, töötati välja süsteem, mis võimaldas raketti välja lasta praktiliselt kõikjalt. Maastikul valitud stardipaigale tuldi 90 minutit varem ja lahkuti 30 minuti jooksul pärast raketti starti, mistõttu liitlased ei suutnud ühtegi V-2 mobiilsel stardiplatvormil hävitada. Enamasti lasti sihtmärgile välja päeva jooksul mitu raketti, tihti eri asukohtadest.

Tagajärjed ja otstarbekusRedigeeri

Raketti V-2 kasutas Saksamaa Teise maailmasõja ajal 1944. aasta detsembrist 1945. aasta märtsini peamiselt Suurbritannias ja Belgias asuvate sihtmärkide hävitamiseks. Teadaolevalt tulistati välja kokku 3172 V-2-raketti, neist 1664 Belgiasse (sh 1610 Antwerpeni), 1402 Suurbritanniasse (sh 1358 Londonisse), 76 Prantsusmaale (neist kõige rohkem, 25, Lille'i), 19 Hollandisse (kõik Maastrichti) ja 11 Saksamaale (kõik Remagenisse).

V-2 oli küll oma konstruktsioonilt uudne, kuid piisavalt keerukas, mistõttu raketi sõjalised tulemused olid kehvad võrreldes selle väljatöötamise ja ehitamise kuludega. Londonis sai ühe V-2 plahvatuses keskmiselt 2 inimest surma, samal ajal suri Mittelwerki töökodades iga ehitatud V-2 kohta 6 vangi. V-2 on väidetavalt üks väheseid relvi, kui mitte ainuke, mille ehitamisel sai rohkem inimesi surma kui selle kasutamisel relvana. V-2 väljatöötamine oli väidetavalt kulukam kui USA Manhattani projekt ja seetõttu võib isegi öelda, et V-2 aitas kaasa Saksamaa sõjalisele kaotusele, kuna V-2 ehitamise ja väljatöötamise jaoks ohverdati palju ressurssi ja aega, eriti just Saksamaale rasketel sõja lõpuaastatel.

Kuigi V-2 oli V1-st tõhusam, oli selle maksumus umbes 20 korda suurem kui V1-l, kuigi lõhkepea oli umbes sama raske, seetõttu oli Londoni pommitamiseks palju soodsam kasutada V1-sid, isegi kui suur osa V1-sid enne sihtmärgile jõudmist alla tulistati.

VastumeetmedRedigeeri

Erinevalt V1-st tegid V-2 lennukiirus ja ballistiline trajektoor selle hävitamise õhutõrjekahurite ja hävituslennukitega võimatuks, sest A-4 langes kõrguselt 100–110 km neljakordse helikiirusega. 20 sekundit pärast starti oli rakett juba sellisel kõrgusel, kus seda hävitada enam ei saanud, A-4 lennuaeg Londonisse kestis 3 minutit.

Käidi välja plaan V-2 avastamisel radari abil välja arvutada selle trajektoor ja siis tulistada õhutõrjekahuritega kohta, mille V-2 peaks läbima. Sellest plaanist loobuti, sest arvutused näitasid, et mööda läinud kahurimürsud tekitavad rohkem kahju kui V-2 rakett ise.

Liitlaste V-2-vastased kaitsemeetmed sisaldasid väljalaskeplatvormide hävitamist õhurünnakuga ja sakslastele desinformatsiooni jagamist, et nad tulistaksid valesid sihtmärke. Nii näiteks jagasid britid Saksa spioonidele vääraruandeid V-2 purustuste kohta Londonis, et Wehrmacht võtaks sihikule hõredamalt asustatud Ida-Londoni piirkonnad.

Paikseid väljalaskeplatvorme pommitasid liitlased sellisel määral, et nende kasutamine osutus võimatuks. Sakslased olid sunnitud V-2-sid välja laskma maskeeritud mobiilsetelt laskeplatvormidelt maastikul. Neid platvorme oli raske märgata. Tihti lasti rakette välja ka linnadest, kasutades niiviisi tsiviilisikuid inimkilbina.

Lõppkokkuvõttes osutus kõige mõjusamaks vastumeetmeks läänerinde edasiliikumine, kuni rakettide lennukaugus polnud enam pommitamiseks piisav.