Meelerahu

Meelerahu ehk samatha (sanskriti keeles śamatha; paali keeles samatha; tiibeti keeleszhi gnas; hiina keeles zhi; jaapani keeles shi) on budismis teine olulisim meeleharjutus analüüsiva vaatluse ehk vipassana kõrval.

Rahu (śamatha) ja selge pilk ehk eristav vaatlemine (vipaśyanā) tähistavad kahte väga olulist teostusviisi: püütakse äratada endas kõigesse rahulikku suhtumist ja selge pilguga kõike eristada. Need on kujustamise (bhāvanā) alaliigid.[1]

Meelerahu seisneb meele keskendamises ühele objektile, mistõttu selle üheks sünonüümiks on ’meele ühtekoondatus’ (sanskriti keeles cittaikāgratā).

Meelerahu harjutamise eesmärgiks on meele täielik rahunemine, kontrollimatu mõtetevoolu ja tunnetetulva peatamine.

Algajate meelerahu harjutustes soovitatakse keskenduda hingamisele, kuid põhimõtteliselt võib keskendumise objektiks olla ükskõik missugune sisemine või väline seadmus (mõte, pilt, ese, kuju vms). Kui meelerahu on muutunud püsivaks ja sügavaks, loob see aluse mõtluse (sanskriti keeles dhyāna) erinevate tasemete rakendamiseks analüüsiva vaatluse harjutustes.

Buddha õpetatud ja Buddhaghosa poolt "Vissudhimaggas" rühmitatud seitse samatha-bhāvanā objektide (paali samatha-kammaṭṭhāna) rühma on:

  1. kasiṇa – 10 kasiṇa't ehk ebakindlust
  2. asubha – 10 asubha't ehk jälkust
  3. anussati – 10 anussati't ehk meelespidamise objekti
  4. brahmā-vihāra – 4 brahmā-vihāra't ehk brahma asupaika
  5. āruppa – 4 mittemateriaalset (brahmā-vihāra) valdkonda
  6. āhāre-paṭikūla-sañña – toidu ilguse teadvustamine
  7. catu-dhātu-vavatthāna – nelja elemendi analüüs

Mõnes budismi suunas, eriti chanis, peetakse meelerahu ja analüüsiva vaatluse harjutamist teineteisest lahutamatuks põhjendusega, et ühelt poolt on meelerahuni võimalik jõuda ainult meelt tähelepanelikult jälgides ja uurides; teiselt poolt aga saab meelt põhjalikult uurida ja analüüsida ainult meelerahu seisundis.[2]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Linnart Mälli loeng "Bodhisattva tee", 2002. [1]
  2. Ida mõtteloo leksikon. [2]