Meediauuringud
Meediauuringud on teadusharu, mis keskendub meedia (eelkõige massimeedia) sisule, ajaloole ja mõjudele. Meediauuringud toetuvad nii sotsiaal- kui ka humanitaarteadustele, tuginedes eelkõige kommunikatsioonile, massikommunikatsioonile ning kommunikatsiooniteadustele[1].
Meediauurijad võivad kasutada ka teooriaid ja meetodeid, mis lähtuvad kultuuriuuringutest, retoorikast (sh digitaalsest retoorikast), filosoofiast, kirjandusteooriast, psühholoogiast, politoloogiast, poliitilisest ökonoomiast, majandusteadusest, sotsioloogiast, antropoloogiast, kunstiajaloost ja -kriitikast, filmiteooriast, feministlikust teooriast ja informatsiooniteooriast[2].
Ajalugu muuda
Meediauuringud said alguse uurijate huvist meedia ja kultuuri seoste vastu 1920. ja 1930. aastatel, mil inimesed hakkasid üha enam tarbima massimeedia eri vorme: raadiot kuulama, ajalehti ja ajakirju lugema, hiljem ka televisiooni vaatama.[3]
Meediauuringud on arenenud välja sotsioloogiast ja inglise keele teadusest. Thornhami ja O'Sullivani järgi võtsid meediauuringud sotsioloogialt üle fookuse sotsiaalse tootmise ja tarbimise mustritele ning nende seosele võimu ja ideoloogiaga, lisaks empiirilised uurimisvõtted. Inglise keeleteadusest võeti üle rõhuasetus tekstianalüüsi oskustele ja meetoditele[4]. Sotsioloogid ei hinnanud esialgu meediauurijaid, uskudes, et nende uuritavad objektid ja nähtused ei ole piisavalt tõsised, et neile üldse tähelepanu pöörata (näiteks sotsioloogide huviorbiidis olid probleemid nagu kuritegevus, vaesus, rassisuhted ja perekondlikud probleemid). Sotsioloogide huviorbiiti kerkisid meedia ja ühiskonna vahelised seosed 1950.–1960. aastatel, mil hariduspsühholoogid näitasid üles üha suuremat muret televisiooni mõju suhtes lastele ja peresuhetele[5]. Viimase 50 aasta jooksul on meediauuringute teadusharu jõudsalt arenenud, näiteks Nordenstreng väidab, et rohkem kui ükski teine akadeemiline teadusvaldkond (kui arvutiteadused ja biomeditsiin välja arvata).[6]
Meediauuringud Eestis muuda
Eestiski tehakse mitmesuguseid kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid meediauuringuid.
"EU Kids Online" muuda
"EU Kids Online", mida finantseeris Euroopa Komisjoni programm Turvalisem Internet Pluss, püüdis suhestada online-riskid ja -võimalused laste argipraktikatega, puudutades selliseid teemasid nagu seksuaalse alatooniga ja vägivaldne sisu, kiusamine, internetisõltuvus ning turvalisus jututubades ja sotsiaalsetes võrgustikes, ning pöörates tähelepanu ka laste mobiiltelefonikasutusele.
Projekti jooksul (2009–2011) viidi läbi esindusliku valimiga originaaluurimus, milles küsitleti 9–16-aastaseid lapsi ja nende vanemaid 25 Euroopa riigis. Igas riigis koguti andmeid 1000 lapselt ja lapsevanemalt. Eesmärk oli jõuda rahvusvaheliselt võrreldavate tulemusteni, mis hõlmavad laste ja nende vanemate kogemusi online-tehnoloogiatega.
Ankeediküsimused puudutasid laste internetikasutust, digitaalset kirjaoskust, online-riskide tajumist ja nendega toimetulekut. Uurimistulemuste põhjal anti soovitusi laste internetiturvalisuse ja meediakirjaoskuse edendamiseks[7].
"Mina. Maailm. Meedia" muuda
Aastatel 2002–2014 viidi Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis läbi uuring "Mina. Maailm. Meedia", mis vaatles Eesti ühiskonna infokäitumist ning meediakasutuse ja kultuurisuhete ajalist muutumist.
Meediauuringute läbiviijad Eestis muuda
Eesti meediauuringuid viiakse läbi näiteks Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis. Eesti Rahvusringhäälingu uuringukeskus on 2007. aastal asutatud avalik-õigusliku ringhäälingu analüüsiüksus, mille peamiseks ülesandeks on pakkuda analüüside ja uuringute abil tuge rahvusringhäälingu tele- ja raadioprogrammidele. Samuti kogub uuringukeskus teavet televisiooni, raadio ja uue meedia arengu kohta Eestis. Rahvusringhäälingu meediauuringute osakonna juhataja on aastatel 2012–2016 olnud Andres Jõesaar. Igal aastal viib Eesti Rahvusringhääling koostöös mõne Eesti uuringufirmaga läbi esindusliku meediauuringu, kus osaleb umbes 1000 Eesti elanikku vanuses 15–74 aastat. Muuhulgas hindab uuring elanikkonna ootusi avalik-õiguslikule ringhäälingule, rahulolu ERR poolt pakutavate teenustega jms[8].
Uuringuettevõtte Kantar Emor tehtavate meediauuringute hulka kuuluvad brändiuuring; interneti uuring, meediapäeva uuring; trükimeedia loetavuse uuring; raadioauditooriumi päevikuuring; Eesti teleauditooriumi mõõdikuuring ning reklaamikulutuste uuring[9].
Meediauuringuid teeb ka uuringuettevõte Saar Poll.
Viited muuda
- ↑ Webster, Frank (1995). Theories of The Information Society. London: Routledge.
- ↑ Dayan, Daniel & Katz, Elihu (1992). Media Events. London, England: Harvard University Press.
- ↑ Boyd-Barrett, Oliver & Rantanen, Terhi (2002).
- ↑ Thornham, Sue & O´Sullivan, Tim (2004). Chasing the real: ‘Employability’ and the media studies curriculum. Media, Culture and Society, 26 (5), 717-736.
- ↑ McQuail, Denis (2010). McQuail's mass communication theory. New Delhi: Sage Publications.
- ↑ Nordenstreng, Kaarle (2011). Communication research has expanded phenomenally since the 1950s, but where has it taken us?
- ↑ Tartu Ülikool, ühiskonnateaduste instituut
- ↑ Rahvusringhäälingu koduleht
- ↑ Kantar Emor koduleht