Max Klemens von Hausen
Vabahärra Max Klemens Lothar von Hausen (17. detsember 1846 Dresden – 19. aprill 1922 Dresden) oli Saksimaa kuningriigi ja Saksa keisririigi sõjaväelane ja poliitik. Põhiliselt on ta tuntud Saksamaa 3. armee ülemjuhatajana Esimeses maailmasõjas.
| Max von Hausen | |
|---|---|
.jpg) | |
| Täisnimi | Max Klemens Lothar Freiherr von Hausen |
| Sünniaeg |
17. detsember 1846 Dresden, Saksimaa kuningriik |
| Surmaaeg |
18. märts 1922 (75-aastaselt) Dresden, Saksimaa provints |
| Truudusvanne |
.svg){kind=small} Saksa keisririik |
| Teenistus | Keiserlik Saksa armee |
| Teenistusaeg | 1864–1920 |
| Auaste | Generaloberst |
| Sõjad/lahingud | |
| Autasud | |
.svg){kind=small}
Hausen pärines Saksimaalt ja osales Saksi armee lihtsõdurina 1866 Preisi-Austria sõjas Austria poolel. 1871 sai temast Berliini sõjaväeakadeemia õppejõud ja seejärel 1875 Saksamaa kindralstaabi ohvitser.
1902. aastal sai Hausenist Saksimaa sõjaminister. Selle ametikoha säilitas ta 1914. aasta maini, kusjuures 1912 sai ta lisaks peaministriks.
Enne Esimest maailmasõda oli Hausen XII armeekorpuse komandör, kuid sõja algul määrati ta 3. armee juhiks. Ühes Alexander von Klucki 1. armee ja Karl von Bülowi 2. armeega oli tal täita Saksamaa strateegia aluseks oleva Schlieffeni plaani vastutusrikkaim osa: purustada prantslaste kaitse Pariisi ees ja nad hiilgaslikku kotti haarata. Sõja käigus osutus Hauseni armee edenemine kõige aeglasemaks, kuid sellele vaatamata oli ka tema kuni Marne'i lahinguni üldiselt edukas. Tema armee (nagu enamik teisigi Saksa armeesid) vastutas asjatute sõjapurustuste, näiteks Reimsi laastamise eest. Hausen vägivalda tsiviilisikute kallal heaks ei kiitnud, kuid arvas, et see on sõja tingimustes paratamatu.
Pärast Marne'i lahingut, kui Saksa armeed olid taganenud stabiilstele kaitseliinidele Aisne'i jõel, läks Hausen 9. septembril 1914 erru ja 3. armee juhiks sai Karl von Einem.