Martensi klausel
Martensi klausel (inglise keeles Martens’ Clause) on rahvusvahelises õiguses tuntud põhimõte, mis on nime saanud õigusteadlase Friedrich Fromhold Martensi järgi.
Taust ja klausli sisu muuda
Klausli sõnastas Friedrich Fromhold Martens Haagi rahukonverentsil 1899. aastal ning klausel lisati Haagi II konventsiooni preambulisse.
Haagi rahukonverentsil 1899. aastal tekkis väikeriikide vastasseis, kui arutati okupatsioonijõudude õigusi ja kohustusi reguleerivat sätet. Väikeriigid leidsid, et see annab eelised suurriikidele ning kahjustab väikeriike.[1] Samuti ei olnud väikeriigid nõus punktiga, mis piiras okupeeritud piirkonna elanike vastupanuvõitluse võimalusi, leides, et see on kõigi okupeeritud piirkonna elanike põhiõigus.[2] Sellest probleemist ajendatuna tegi Friedrich Fromhold Martens 20. juunil 1899 ettepaneku lisada konventsiooni preambulisse säte, mida tänapäeval tuntakse Martensi klauslina:
„Kuni sõjaõiguse terviklikuma kodifikatsiooni väljaandmiseni peavad Kõrged Lepinguosalised õigeks deklareerida, et nende poolt vastuvõetud regulatsioonis mittesisalduvate juhtumite korral jäävad nii elanikkond kui võitlejad rahvusvahelise õiguse põhimõtete kaitse ja valitsemise alla, nii nagu need tulenevad tsiviliseeritud rahvaste vahel juurdunud tavadest, humaansusseadustest ja avaliku südametunnistuse nõudmistest.“[3]
Haagi konventsiooni preambulis on klausel sõnastatud järgmiselt: „Praegu ei ole siiski olnud võimalik kooskõlastada sätteid, mis kataks kõiki praktikas tekkivaid olukordi“.[3] See tähendab, et olukordades, mida konventsioon ei reguleeri, tuleb arvestada rahvusvahelise tavaga.
Kuna konventsioonil tekkis konflikt väike- ja suurriikide vahel, sõnastas Martens klausli nii, et väikeriigid oleks nõus konventsiooni vastu võtma. Klausel oli esialgu mõeldud täiendava kaitsena okupeeritud territooriumite elanikele ning vastupanuliikumiste liikmetele.[3]
Klausli vastuvõtmise ajal ei peetud seda märkimisväärseks vaid pigem osavaks diplomaatiliseks käiguks, kuna seda on võimalik tõlgendada mitmel viisil.[3]
Klausli tähtsus ja tõlgendamisvõimalused muuda
Klausel ühendab moraalse sisu ja juriidilise vormi. Klausli olulisus väljendub asjaolus, et esimest korda läheneti humaansusseadustele positivistlikut vaatenurgast. Õiguskirjanduses on leitud, et Martensi klauslis on esmakordselt sõnastatud, et sõjalisest ja poliitilisest vajadusest lähtuvad reeglid pole ainsad ning nendega samaväärselt siduvad on ka humanitaarseid kaalutlusi väljendavad õiguslikud normid. Klauslist leiab viiteid rahvusvahelisele tavaõigusele, humaansuse põhimõttele ja avalikule moraalile.[3]
Klauslil pole üldtunnustatud tõlgendamisviisi, tehakse vahet kitsal ja laial tõlgendusel. Kitsas tõlgendus sätestab, et rahvusvaheline tavaõigus kehtib ka peale rahulepingu või muu sarnase dokumendi allkirjastamist. Lai tõlgendus möönab, et rahvusvahelised lepingud ei suuda kunagi kõiki olukordi reguleerida, ning sätestab, et isegi kui midagi pole rahvusvahelise lepinguga keelatud ei tähenda see ka seda, et see oleks lubatud. On olemas ka kõige laiem tõlgendus, mis sätestab, et rahvusvahelisi konflikte tuleb hinnata lisaks lepingutele, kokkulepetele ja tavaõigusele ka laiemalt rahvusvahelise õiguse printsiipide alusel.[4]
Viited muuda
- ↑ Pustogarov, V. The Martens Clause in International Law – Journal of the History of International Law, 1999, Vol 1, Issue 2, pp 125, 126.
- ↑ Cassese, A. The Martens Clause: Half a Loaf or Simply Pie in the Sky? – European Journal of International Law, 2000, vol 11, no 1, p 194.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Valk, K. Martensi Klausel Rahvusvahelises õiguses – Loomuõiguse ja positivismi kompromiss. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool 2009.
- ↑ Dieter Fleck (toim.), The Handbook of Humanitarian Law in Armed Conflicts, Oxford University Press, Oxford/New York, 1995