Marat (laev)
Marat oli Venemaa lahingulaev, mille ehitamist alustati 16. juunil 1909 Peterburis.[1]
| Marat | |
|---|---|
 | |
| Tüüp | Marat 1937. aastal |
| Tehnilised andmed | |
| Pikkus | 181,2 m |
| Veeväljasurve | 24 800 t |
| Kiirus | 44,6 km/h |
Laeva algne nimi oli Petropavlovsk, kuid 31. märtsil 1921 nimetati ta Jean Paul Marat’ auks ümber.
Üldkirjeldus muuda
Laev oli 181,2 m pikk, selle tala aga 26,9 m pikk. Veeväljasurve koos koormaga oli 24 800 t, mis oli üle 1500 t rohkem kui kavandatud 23 288 t.[2]
Aastatel 1928–1931 läbis laev uuenduskuuri: katlad ehitati ümber vedelkütusele sobivaks ja vöör tehti pikemaks. Samuti sai Marat uued pealisehitised, õhutõrjekahurid ja kuulipildujad.[1]
1933. aasta augustis avati õppelaskmise käigus vöörkorstnataguses suurtükitornis suurtükilukk liiga vara, mis tekitas tulejoa ja süütas torni sisemuse. Tulekahju leviku vältimiseks uputati tornialune laskemoonakelder, mis põhjustas 68 inimese surma. Hukkunute arvu varjati 2001. aastani.[1]
Maratit peeti Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu esinduslaevaks Läänemerel. 1937. aasta mais nähti seda George VI kroonimise auks korraldatud Inglismaa Spitheadi reidi laevastikuparaadil. 1940.–1941. aastatel osales Marat Tallinna reidil.[1]
Saksa-Vene sõda muuda
Saksa-Vene sõja alguses otsustas Vene väejuhatus lahingulaevad Kroonlinna-Leningradi piirkonda viia. 1941. aasta sügisel hakkasid sakslased laeva ründama 150 mm suurtükkidega, kuid erilise tulemuseta. Kahju tegid hoopis Saksa sööstpommitajate rünnakud, mille 250 kg kaaluvad pommid tabasid Maratit kolmel korral. Selle tagajärjel kaotas elu 25 laeval viibinud inimest. [1]
Järgmistel päevadel pommitas laeva Tõrkovo lennuväljal baseeruv Luftwaffe 2. ründeeskaadri III lennugrupp, mida juhatas hauptmann Ernst Siegfried Steen. Maratit kavatseti rünnata 21. septembril lennuväljale toodud 1000 kg kaaluvate pommidega. Nii lastigi kaks päeva hiljem pommid 300 m kõrguselt alla, tekitades sellega mõnesaja meetri kõrguse plahvatussamba. Rünnaku järel murdus laeva küljest lahti selle vööriosa, 800 t kaaluv vöörisoomustorn lendas eemale. Ühtlasi varisespardalt vette vööripealisehitus koos fokkmasti ja komandosillaga ning vöörikorsten. Hukkus 326 inimest.[1]
Õnnetuse tõttu seiskusid Marati turbogeneraatorid, mistõttu polnud laeval enam valgustust ja laevakeresse tulevat vett polnud võimalik välja pumbata. Seetõttu oli tulekahju kustutamine aeganõudev.[1]
24. septembri hommikuks oli laeva valgunud 10 000 t vett, mistõttu vajus laevakere põhja. Kuna sealne merepõhi oli võrdlemisi madal, jäi laeva ülatekk 3 m üle veepinna. 1941. aasta oktoobris pumbati Mareti kesk- ja ahtriosast vesi välja, laev tõusis pinnale. 1943. aasta mais anti lahingulaevale tagasi selle esialgne nimi Petropavlovsk, kuid 1950. aasta novembris nimetati see ümber Volhoviks. Kolm aastat hiljem lammutati laev vanarauaks.[1]