Maavaba talupoeg
Maavaba talupoeg (lühemalt ka: maavaba) oli keskaegse Eesti talupoja sotsiaalne kategooria.
Maavabad talupojad olid isiklikult vabad ja said oma talu (lääni) tavaliselt läänikirjaga. Nad pidid täitma sõjateenistuskohust ja maksma oma lääniisandale maksu ehk rekognitsiooni. Neil polnud tavalise adratalupoja kohustusi. Hilisemal ajal maavabade talupoegade hulk vähenes, kuna suurenes teotöö osakaal. Isiklikult vabaks jäid üldiselt vaid rannarootsi talupojad, aga ka näiteks Muhu saarel Koguvas elanud Schmuulide suguvõsa, mis tegeles postiveo ja küüditööga.
Arvatavasti olid maavabad muinasülikute järglased või vähemalt osa nende eesõiguste pärijad. Mõnikord on neid loetud vabatalupoja allkategooriaks, kuid nad eristuvad teistest vabatalupoegadest siiski selle poolest, et teistel isiklikku vabadust reeglina ei olnud.
Vaata ka
muudaKirjandus
muuda- Eesti talurahva ajalugu. 1. Tallinn: Olion, 1992.
- Andres Parve. "Koguva maavabad Liivimaa vasalliteenistuse ja 16. sajandi sõdade kontekstis". KVÜÕA toimetised 13/2010. Tartu 2010.