Mõistlikkuse põhimõte

Mõistlikkuse põhimõte (inglise keeles standard of reasonableness) on õigusprintsiip, mida tunnustatakse mitmetes maailma õigussüsteemides.[1]

Võlaõigusseaduses (VÕS) on mõistlikkuse põhimõte sätestatud järgmiselt: “Võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks.” VÕS selgitab, et mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid.[2]

Mõistlikkus on standard, millest lähtutakse võlasuhte poolte käitumise hindamisel, võlasuhte sisu kontrollimisel, kohustuste täitmisel ja rikkumisel, samuti õiguskaitsevahendite kohaldamisel.[3]

Mõistlikkuse põhimõtte sisuRedigeeri

Mõistlikkuse põhimõte ja hea usu põhimõteRedigeeri

Mõistlikkuse põhimõte on nagu hea usu põhimõtegi normatiivne printsiip, mis eeldab käitumist heas usus. Seega sisaldab mõistlikkuse põhimõte kohustust käituda eetiliselt ehk viisil, mis on teistele teada-tuntud ning mille suhtes neil on teatavad ootused. Sisult ja kohaldamise eesmärgilt on need kaks põhimõtet siiski erinevad. Iga heausklik käitumine ei ole tingimata mõistlik ning vastupidi. Nimelt võib isik olla tegutsenud heas usus, kuid objektiivselt vaadatuna ebamõistlikult.[4] Tsiviilseadustiku üldosa seadusest tulenev hea usu põhimõtte definitsioon ei viita mõistlikkuse kriteeriumile. Kui hea usu põhimõte on pigem isiku meeleseisundile või käitumise moraalsusele viitav subjektiivne tingimus, siis mõistlikkuse põhimõte võimaldab peamiselt objektiivset kontrolli.[5] Seega on mõistlikkuse põhimõtte puhul tegemist peamiselt objektiivse nõudega, millega on võimalik hea usu põhimõtet objektiivsete kaalutluste kaudu hinnata.[6]

Erinevalt hea usu põhimõttest, mida lepingupooled peavad võlasuhtes ilma eranditeta alati silmas pidama, ei kehtesta mõistlikkuse põhimõte üldist kohustust käituda mõistlikult. Mõistlikkuse põhimõtet kohaldatakse, kui seadusest tulenevalt peab seda võlasuhtes järgima.[4]

Tulenevalt dispositiivsuse põhimõttest on lepingupooltel õigus kokku leppida, millised mõistlikkuse kriteeriumid võlasuhtes kehtivad.[7]

Mõistlikkus kui objektiivne nõue ja mõistlik isikRedigeeri

Mõistlikkuse põhimõtte järgi tuleb lisaks lepingupoolte tahtele, eetilistele või moraalsetele väärtustele arvestada sellega, mis konkreetsel juhul on mõistlik. Mõistlikkus kui objektiivne nõue eeldab lähtumist erapooletu isiku mõistuspärasest ja kaalutletud käitumisest. Arvestada tuleb ka konkreetse võlasuhte asjaolusid. Nii tagab mõistlikkuse põhimõte vaidluste lahendamisel võlasuhete majandusliku efektiivsuse.[3]

Mõistlik käitumine eeldab seega alati kõrgemate standardite arvestamist, kuna objektiivse nõudena kohustab mõistlikkus arvestama lisaks poolte tegelikule tahtele, moraali- ja eetikanormidele ka vastava võlasuhte olemust, tavasid, majandus- või kutsetegevuspraktikat ja muid poolte käitumist piiritlevaid asjaolusid. Võlasuhtes osalejate käitumise hindamisel mõistlikkuse printsiibil lähtutakse neutraalse isiku käitumismudelist ning võetakse arvesse konkreetse võlasuhte asjaolud, et kindlustada vaidluste lahendamisel majanduslikku efektiivsust. Kehtiv võib olla ainult selline õiglusotsustus, mis nendel asjaoludel on mõistlik. Selline lähenemine tagab lepinguliste vaidluste lahendamisel kindluse ja ettenähtavuse. Üldjuhul teavad käibeosalised paremini, mis on praeguses olukorras mõistlik, kui seda, mis on heas usus käitumine. Mõistlikkus tähendab alati ka eetilist käitumist, kuna mõistlik isik peab tehingus lisaks oma majanduslike huvide arvestamisele olema teise poole suhtes aus. Mõistlikkus ei seisa väärtusena õiglusest kõrgemal, vaid võimaldab põhimõttena õigluse ideed realiseerida. Mõistlikuks peetakse isikut, kes oskab jõuda põhjendatud lahendusteni, ratsionaalselt otsustada, tegutseda läbimõeldult ja kaalutletult, püstitada õiged eesmärgid ja valida asjakohased vahendid nende saavutamiseks ning käitub lepingupoolena heas usus ja arukalt. [8] Mõistlik isik lähtub tehingute tegemisel esmalt oma majanduslikest huvidest, kuid ei ole teise poole suhtes ebaaus. Seega on mõistlikkuse põhimõttega seotud nii objektiivne ratsionaalsus kui õiglus ja õiguspärasus.[3] Mõistlikkusel on õigluse realiseerimisel oluline roll, kuna õiglust saab ülima väärtusena ja ühiskondliku ideaalina näha vaid siis, kui see on saavutatud mõistlike vahenditega.[9] Mõistlik inimene tegutseb arukalt ja läbimõeldult, ta on võimeline seadma õiged eesmärgid ja sobivad vahendid nende realiseerimiseks. Seetõttu aitab mõistlikkuse põhimõte läbi erinevate väärtuste hindamise teha argumenteeritud ja tasakaalukaid otsuseid, arvestades seejuures mõistlikkuse tähenduse muutumist arenevas ühiskonnas.[3]

Mõistlikkuse põhimõtte rakendamineRedigeeri

Mõistlikkuse põhimõtet rakendatakse juhul, kui seadusest tulenevalt peab sellega võlasuhtes arvestama. Põhimõte on rakendatav mitte ainult VÕS-i, vaid ka teiste õigusvaldkondade võlasuhetes.[4] Seadusest tulenevas tähenduses laieneb mõistlikkuse printsiip kõikidele juhtudele, kus see kohaldamisele kuulub. Seejuures pole oluline, kas seaduses, tavas või lepingus sisaldub sõna „mõistlikkus“ või on sellele ainult viidatud.[3] Kaasustes, kus nõude ulatuse piiramisel näeb seadus ette mõistlikkuse põhimõtte rakendamise, ei ole selle rakendamine automaatsel moel õigustatud. Kui seadus ei näe ette mõistlikkuse põhimõttel tuginevat piirangut, siis ei saa seda ka hea usu põhimõtte kaudu kohaldada.[10] Kehtiv õigus ei näe mõistlikkuse põhimõtte rakendamist seaduse suhtes ülimuslikuna.[11] Riigikohus on rõhutanud, et ainuüksi eesmärgiga järgida mõistlikkuse ja õigluse põhimõtet, ei saa kohaldamata jätta seaduses sätestatut.[12]

Mõistlikkuse kriteeriumi kasutatakse võlasuhetes:

Samuti peab isik mõistlikult teostama oma lepingust või seadusest tulenevaid õigusi.[3]

Mõistlikkuse hindamineRedigeeri

Mõistlikkuse hindamisel järgitakse:

  • võlasuhte olemust;
  • tehingu eesmärki;
  • vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat;
  • muid asjaolusid.[2]

Näiteks selleks, et lepingust kehtivalt taganeda, tuleb taganemisavaldus teha teisele poolele tegema mõistliku aja jooksul. Mõistlikkuse põhimõtte järgi tuleks seega hinnata, kas antud lepingu eesmärk ja olemus nõuavad kiiret teadet või on avalduse esitamine lubatud ka pikema aja jooksul.[3]

Näiteid mõistlikkuse põhimõtte kohaldamisest võlaõigusseadusesRedigeeri

Näited mõistlikkuse põhimõtte kohaldamisest võlaõigusseaduses:

  • Lepingut tuleb tõlgendada nii, nagu sarnane mõistlik isik sellest samadel asjaoludel pidi aru saama, kui lepingupoolte tahet pole võimalik kindlaks määrata.[13]
  • Muu kokkuleppe puudumisel peavad lepingupooled majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul järgima iga tava, mida sama liiki tegevus- või kutsealal teatakse, välja arvatud kui selline tava ei oleks antud asjaoludel mõistlik.[14]
  • Ühe lepingupoole või kolmanda isiku poolt määratud lahtine tingimus peab vastama mõistlikkuse põhimõttele.[15]
  • Lepingut rikkunud poolel on õigus oma rikkumine heastada, kui see on antud asjaoludel mõistlik.[16]
  • Isik ei saa kohustuse täitmisest keelduda, kui see pole asjaolusid arvestades mõistlik.[17]
  • Lepingueelsetel läbirääkimistel või lepingu sõlmimise ettevalmistamisel ei pea isik teisele poolele avaldama asjaolusid, mida teine pool ei saa mõistlikult oodata.[18]
  • Kui leppetrahv on ebamõistlikult suur, saab kohus seda lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni.[19]

Mõistlikkuse põhimõte Eesti kohtupraktikasRedigeeri

Mõistlikkuse põhimõtte tähendus on seaduse tekstis ebamäärane ja selle sisu ajas muutuv, mistõttu täpsustatakse mõistlikkuse kriteerium kohtupraktikas.[3] Riigikohtu seisukoha järgi tuleb mõistliku aja kindlaks määramisel arvestada eelkõige nõude aegumistähtaega. Näiteks on leppetrahvi nõue esitatud mõistliku aja jooksul, kui kohustuse rikkumise avastamisest ei ole möödunud kolm aastat.[20]

Samuti on Riigikohus kasutanud mõistlikkuse põhimõtet kindlustusandja kohustuste hindamisel: “Kindlustussuhtes on mõistlik eeldada, et kindlustusandja kohustuseks on teavitada enne kehtiva poliisi lõppemist kindlustusvõtjat kohustusest, mida viimane peab lepingu järgi täitma, ja esitada talle vastav arve ning hoiatus.”[21]

ViitedRedigeeri

  1. M. A. Simovart (2007). The Standard of Reasonableness in the Estonian Law. – Developments of Estonian Contract and Company Law in the Context of the Harmonized EU Law I. Tartu: Juura. Lk 66. 
  2. 2,0 2,1 Võlaõigusseadus – RT I, 08.01.2020, 10. § 7.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 P. Varul jt (koost) (2016). Võlaõigusseadus. I, Üldosa: kommenteeritud väljaanne. 2016: Juura. Lk 54. 
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 P. Varul jt (koost) (2016). Võlaõigusseadus. I, Üldosa: kommenteeritud väljaanne. Tartu: Juura. Lk 53. 
  5. M. A. Simovart, A. Värv. Kriitilisi märkusi mõistlikkuse põhimõtte rakendamise kohta. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-66-11. – Juridica 2012/1. Lk 70.
  6. M. A. Simovart (2007). The Standard of Reasonableness in the Estonian Law. – Developments of Estonian Contract and Company Law in the Context of the Harmonized EU Law I. Tartu: Juura. Lk 68. 
  7. P. Varul jt (koost) (2016). Võlaõigusseadus. I, Üldosa: kommenteeritud väljaanne. 2016: Juura. Lk 56. 
  8. P. Varul jt (koost) (2016). Võlaõigusseadus. I, Üldosa: kommenteeritud väljaanne. 2016: Juura. Lk 53-54. 
  9. I. Tammelo (2006). Õiglus ja hool. Tartu. Lk 318. 
  10. M. A. Simovart, A. Värv. Kriitilisi märkusi mõistlikkuse põhimõtte rakendamise kohta. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-66-11. – Juridica 2012/1. Lk 72.
  11. M. A. Simovart, A. Värv. Kriitilisi märkusi mõistlikkuse põhimõtte rakendamise kohta. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-66-11. – Juridica 2012/1. Lk 67.
  12. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-119-06, p 16.
  13. Võlaõigusseadus – RT I, 08.01.2020, 10. § 29.
  14. Võlaõigusseadus – RT I, 08.01.2020, 10. § 25.
  15. Võlaõigusseadus – RT I, 08.01.2020, 10. § 26.
  16. Võlaõigusseadus – RT I, 08.01.2020, 10. § 107.
  17. Võlaõigusseadus – RT I, 08.01.2020, 10. § 111.
  18. Võlaõigusseadus – RT I, 08.01.2020, 10. § 14.
  19. Võlaõigusseadus – RT I, 08.01.2020, 10. § 162.
  20. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-28-08, p 13.
  21. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-51-06, p 13.