Mõistlik egoism
See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2018) |
Prantsuse filosoofi Claude Adrien Helvetiuse (1715 -1771) õpetuse mõistlikust egoismist võib kokku võtta kolme väitega:
- Inimene juhindub alati ainult isiklikest huvidest.
- Inimestele ei tule õpetada keeldumist oma huvidest (see oleks mõttetu) - neis tuleb kasvatada mõistlikke huve.
- Kui ühiskond on mõistlik, siis ei satu isiklikud huvid vastuollu ühiskonna huvidega, st ühiskonna kui terviku huvidega.
Mõistliku egoismi õpetuses lähtus Helvetius tegelikult põhimõttest, mille oli sõnastanud Vana-Kreeka filosoof Epikuros (341—270 e.m.a): inimene on kord selline, et ta püüdleb naudingute poole ning hoidub kannatustest. Teisisõnu tähendab see, et inimene lähtub alati isiklikest vajadustest, kirgedest, huvidest. Vajaduste tõttu inimene ja elusolendid üldse arenevadki. Just seetõttu, et kiskjatel on raskem toitu hankida kui taimetoitlastel, ületavadki esimesed vaimses mõttes teisi, nälg õpetab neid kaval ja osav olema. Ka inimesi paneb liikuma nälg või hirm nälja ees, aga inimesed unustavad need motiivid, sest tähtsad pole ju mitte vajadused ise, vaid nende rahuldamise vahendid.
Inimeste püüdlused on erinevad, neid hingestavad erinevad kired nt ihnus, auahnus, kodumaa-armastus, naised jne. Helvetius nimetas inimese sellist loomupärast egoismi enesearmastuseks: “Enesearmastuseks nimetatakse püüdlust naudingute poole ning kannatustest hoidumist.”[1]
Enesearmastus muuda
Helvetiuse arvates kerge mõista, et enesearmastus või armastus iseenda vastu ei ole midagi muud kui looduselt saadud tunne, mis kujuneb inimeses vooruseks või paheks sõltuvalt teda hingestavatest kirgedest. Enesearmastus võib olla nii uhkuse kui ka alistuvuse allikas. Egoism ei välista tõesti ühiskonnakasulikke tegusid näiteks Brutus, kes ohverdas oma poja. Ta tegi nii seetõttu, et vanemlik armastus oli temas nõrgem kui kodumaa-armastus, ta allus tugevamale kirele. Seega lähtus ta isiklikust kirest või huvist (seda rahuldada). Huvi on võimas stiimul, mis võib viia nii vooruse kui ka paheni. Niimoodi mõistetud egoism ei välista isegi selliseid tegusid, mida tavaliselt nimetatakse eneseohverduseks. Inimene võib teadlikult hukkuda, võideldes mingite ideaalide nimel, sest ta lihtsalt ei suuda teisiti: “See ainult näib nii, et mõnikord me ohverdame oma õnne teiste õnne nimel. Tegelikult me ei ohverda teda iialgi.”[2]
Huvi seadus muuda
Nii nagu füüsiline maailm allub liikumise seadusele, allub vaimne maailm Helvetiuse sõnul huvi seadusele. Huvi on “kõikvõimas võlur, kes muudab iga eseme ilmet meie silmis.” [3] Huvi seadus seisneb selles, et meie arvamused ja käitumine sõltuvad meie kirgedest ning neist lähtuvatest huvidest.
Isiklikud ja ühiskonna huvid muuda
Kõrvuti isiklike huvidega on olemas veel ühiskonna kui terviku huvid. Kogu maailma huvidest Helvetius ei räägi. Isegi kui need oleksid olemas, ei saaks inimene tema arvates midagi olulist nende jaoks teha, sest ühe inimese tegu muudaks maailmas niisama palju kui ookeani visatud kivi.
Just viimased on Helvetiuse arvates moraali mõõdupuu: moraalselt õige on tegu viis, mis toob ühiskonnale kui tervikule kasu, ning moraalselt ebaõige on teguviis, mis toob ühiskonnale kui tervikule kahju. Ei ole selliseid tegusid, mida ühiskonnas ei peetaks positiivseks, kui nad on ühiskonnale kasulikud. Kõik, mis teenib rahva heaolu, on vooruslik. Tuntud kõlbluse kuldreegel "ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks" on Helvetiuse arvates vaid teisejärguline moraalitõde. Kõrgeimaks seaduseks peaks olema hoopis ühiskonna heaolu: Rahva hüvang on ülim seadus (lad. Salūs populi suprēma lēx est). Mõne inimese huvid satuvad konflikti ühiskonna kui terviku huvidega. Sellisel juhul tuleb need huvid ohverdada ühiskonna kui terviku nimel. Ühiskonna humaansus on mõnikord üksikisiku vastu julm . Näljahäda korral on Helvetiuse arvates isegi inimsöömine õigustatud. See, mida hinnatakse kõrgelt perekonnas, ei tarvitse olla kiitust väärt ühiskonnal kui terviku seisukohalt.
Vaata ka muuda
Allikad muuda
Meos I. (2000). Uusaja Filosoofia. Tallinn: Koolibri.