Los Angeles Clippers

Los Angeles Clippers on Põhja-Ameerika korvpalliliiga NBA klubi, mis asutati 1970. aastal Buffalos. 1984. aastast tegutseb klubi Los Angeleses. Meeskond mängib NBA läänekonverentsi Vaikse ookeani divisjonis.

Los Angeles Clippers
Los Angeles Clippers (2015).svg
Konverents Läänekonverents
Divisjon Vaikse ookeani divisjon
Asutatud 1970
Ajalugu Buffalo Braves
(1970–1978)
San Diego Clippers
(1978–1984)
Los Angeles Clippers
(1984. aastast)
Kodusaal Staples Center
Asukoht Los Angeles, California
Tunnusvärvid punane, sinine, must, hõbe ja valge
                        
President Lawrence Frank
Peatreener Tyronn Lue
Omanik Steve Ballmer
Meistritiitleid (NBA) 0

Klubi ajaluguRedigeeri

Buffalo BravesRedigeeri

Buffalo Braves liitus NBA-ga samal aastal kui Portland Trail Blazers ja Cleveland Cavaliers. Bravesi kodusaal oli Buffalo Memorial Auditorium, kus pidas oma kodumänge ka hokiliiga NHLi klubi Buffalo Sabres. Võistkonna esimene peatreener oli Dolph Schayes, kes on mängijana valitud ka korvpalli kuulsuste halli. Bravesi esimesed tähtmängijad olid noormängijate draft'ist valitud Bob Kauffman ja Don May. Esimesel hooajal võideti 22 ja kaotati 60 mängu, mida oli viie võidu võrra rohkem kui teisel uustulnukal Clevelandil. Kauffman viskas oma esimesel hooajal Bravesis keskmiselt 20,4 punkti mängus ja valiti 1971. aasta NBA tähtede mängule.

Ka järgmisel, 1971/72. hooajal saavutati 22 võitu ja 60 kaotust. Uute mängijate seast valiti keskmängija Elmore Smith ja ääremängija Randy Smith. Hooajast 1972/73 juhendas võistkonda Jack Ramsay, kelle käe all võideti 21 mängu ja väljalangemismängudele ei pääsetud. 1973. aasta draft'ist saadi kesk- ja ääremängija Bob McAdoo, kes tõusis kohe võistkonna liidriks. Järgmisel, 1973/74. hooajal jõudis Braves esimest korda väljalangemismängudele, kus kaotati tugevale Boston Celticsile. Väljalangemismängudele pääseti ka kahel järgmisel aastal.

Seejärel saabusid keerulised ajad – klubi vahetas omanikku ja tekkisid majandusraskused. Võistkonna liider Bob McAdoo vahetati New York Knicksi. Hooaegadel 1976/77 ja 1977/78 saadi vastavalt 30 ja 27 võitu. Klubi vahetas veel kord omanikku ning siirdus teise linna, kus sai uueks nimeks San Diego Clippers.

San Diego ClippersRedigeeri

Hooaeg 1978/79 oli suhteliselt edukas, kui uue peatreeneri Gene Shue' käe all võideti 43 ja kaotati 39 mängu. Kahjuks ei piisanud sellest, et pääseda play-off'i. Meeskonna liidriteks tõusid Randy Smith ja hooaegade vahel Philadelphia 76ersist värvatud World B. Free, kes mõlemad viskasid keskmiselt üle 20 punkti mängus. World B. Free oli George Gervini järel NBA paremuselt teine skooritegija keskmiselt 28,8 punktiga mängus.

1979/80. hooaja eel liitus meeskonnaga tugev keskmängija Bill Walton, kuid hooaeg lõpetati vaid 37 võiduga, kuna Walton pidi jalavigastuse tõttu eemale jääma 68 mängust. Peale tema oli veel mitu San Diego põhitegijat vigastatud. See andis võimaluse World B. Free'le teha veel üks korralik hooaeg. Ta lõpetas taas liiga paremuselt teise skooritegijana, tuues 30,2 punkti mängus. Hooaegade vahel asus uueks peatreeneriks Paul Silas, kelle juhendamisel teeniti hooajal 1980/81 36 võitu. Walton ei saanud jalavigastuse tõttu kaasa teha ühtegi mängu. Free vahetati Golden State Warriorsi tagamängija Phil Smithi vastu.

Hooajal 1980/81 müüs senine omanik Irv Levin klubi Donald Sterlingule 20 miljoni dollari eest. 1984. aastal kolis Clippers Los Angelesse.

Los Angeles ClippersRedigeeri

1984. aastast peeti kodumängud Los Angeles Memorial Sports Arenal (teine Los Angelese klubi Lakers pidas oma kodumängud Great Western Forumis). Clippers jäi esialgu Lakersi varju, kuna nood olid tiitlikaitsjad ja neil olid sellised staarid nagu Magic Johnson, Kareem Abdul-Jabbar ja James Worthy. Milwaukee Bucksilt vahetati endale Marques Johnson, Junior Bridgeman ja Harvey Catchings. Esimene hooaeg Inglite linnas lõppes pettumusega: saadi vaid 31 võitu.

Ka järgmisel seitsmel hooajal ei suudetud midagi erilist korda saata. Eriti masendav oli hooaeg 1986/87, kui võideti vaid 12 kohtumist. See on NBA halvemuselt kolmas tulemus läbi aegade. Sel hooajal oli ka palju vigastusi – liidrid Marques Johnson ja tagamängija Norm Nixon pidid peaaegu kogu hooaja vahele jätma.

1986/87. hooajal asus klubi asepresidendiks ja mänedžeriks Elgin Baylor. Hooajal 1989/90 tegi just Baylor vahetustehingu, millega toodi ääremängijate Danny Ferry ja Reggie Williamsi vastu Cleveland Cavaliersi langev täht Ron Harper. See vahetus koos järgmiste aastate draft'idest valitud mängijatega (Ken Norman, Danny Manning, Charles Smith ja Loy Vaught) viisid Clippersi 1992. aastal väljalangemismängudele. Esimest korda pärast 1976. aastat võis neid jälle näha 16 parima NBA võistkonna seas.

1991/92. hooaja vältel sai Clippers uue peatreeneri, kui Larry Brown vahetas välja Mike Schuleri, ja hooaeg lõpetati 45 võidu ja 37 kaotusega. Play-off'i esimeses ringis kaotati Utah Jazzile, kelle vägesid juhtisid Karl Malone ja John Stockton. Järgmisel hooajal võitis Clippers 41 mängu ja jõudis taas väljalangemismängudele, kus kaotati esimeses ringis Hakeem Olajuwoni juhitud Houston Rocketsile.

Larry Brown siirdus Indiana Pacersit juhendama ja uueks peatreeneriks sai Bob Weiss. 1993/94. oli üks kehvemaid hooaegu Los Angelese klubidele: kumbki neist ei jõudnud play-off'i. Järgmistel hooaegadel toimusid klubi mängijate nimekirjas ja treeneripingil suured muutused. 1997. aastal jõuti küll väljalangemismängudele, kuid seal kaotati esimeses ringis taas Utah Jazzile. Aastatel 19941999 mängis Clippers kodumänge Arrowhead Pond of Anaheimis, mis on ka NHLi klubi Anaheim Mighty Ducksi koduhall.

1999. aastast hakkasid mõlemad Los Angelese klubid kodumänge pidama Staples Centeris. 1999. aasta draft'ist valis Clippers ääremängija Lamar Odomi, kuid tema panusest ei piisanud ja masendav hooaeg lõppes ainult 15 võiduga. Selleks et aidata noori ja kogenematuid mängijaid, palkas Clippers abitreeneriteks Dennis Johnsoni ja Kareem Abdul-Jabbari. Viimase ülesandeks oli õpetada ka 1998. aasta esimest valikut Michael Olowokandit. Johnson püsis klubis 2002/03. hooaja keskpaigani, Abdul-Jabbar lahkus pärast esimest hooaega.

Hooaeg 2000/01 tõi mängijate seas kaasa palju muudatusi, kui Orlando Magicust vahetati klubisse noor ja talendikas ääremängija Corey Maggette ning tagamängija Keyon Dooling. Draft'ist hangiti lapsepõlvesõbrad Darius Miles ja Quentin Richardson, kes olid vastavalt 3. ja 18. valik. Meeskond kogus populaarsust tänu "kõrge lennuga" mängijatele, kes sooritasid palju pealtpanekuid. Võite teeniti poole rohkem kui eelmisel hooajal: 31.

Tiimi arendamiseks hangiti endale Chicago Bullsilt 1999. aasta draft'i esimene valik, hea skoorija ja lauapallide hankija Elton Brand, kelle vastu anti värske täiendus Tyson Chandler. Pärast kaht hooaega tõi Brand keskmiselt 20 punkti ja 10 lauapalli mängus ning ta valiti hooajal 2001/02 ka tähtede mängule. 39 võitu ja 43 kaotust kogunud Clippers piirdus aga taas põhiturniiriga.

2002/03. hooajale eelnenud suvel toodi meeskonda Clevelandi Cavaliersi mängujuht Andre Miller, kes oli hooajal 2001/02 NBA parim resultatiivsete söötude andja. Kuigi meeskonnal tundus olevat palju potentsiaali, olid paljud mängijad hädas vigastustega ja piirduti vaid 27 võiduga.

Enne hooaega 2003/04 toimus meeskonnas taas palju muutusi, kui lahkusid Andre Miller, Lamar Odom, Michael Olowokandi ja Eric Piatkowski. Samal ajal sõlmiti pikk leping Elton Brandi ning Corey Maggette'iga. Nemad ja Quentin Richardson moodustasid NBA ühe kõige parema skooritegijate trio, visates mängus keskmiselt 58 punkti. Uue peatreeneri Mike Dunleavy käe all teenis Clippers 28 võitu.

Hooaeg 2003/04 oli taas kehv mõlemale Los Angelese klubile. Shaquille O'Neali Miami Heati siirdumise tõttu lõpetas Lakers esimest korda pärast aastat 1993 hooaja kehvema võitude arvuga kui Clippers. Clippersi Bobby Simmons, kes tõi keskmiselt 16 punkti, 6 lauapalli ja 3 tulemuslikku söötu mängus, valiti hooajal 2003/04 NBA kõige arenenumaks mängijaks.

Enne hooaega 2004/05 toimusid võistkonnas jälle suured muutused. Bobby Simmons lahkus Milwaukee Bucksi. Kui eelmistel hooaegadel oli palju tugevaid mängijaid lahkunud, siis seekord tuli neid juurde. Kuna Clippers kaugvisetes üks nõrgemaid meeskondi, toodi esmalt hea kolmepunktiviskaja: Cuttino Mobley Sacramento Kingsist. Teine suur täiendus tuli Minnesota Timberwolvesist, kust hangiti kogenud veteran Sam Cassell.

Hooaeg 2005/06 oli Clippersi senise ajaloo parim – võideti 47 ja kaotati 35 mängu ning tagati koht play-off'is, kus esimeses ringis alistati 4 : 1 Denver Nuggets. Läänekonverentsi poolfinaalis tuli aga tunnistada Phoenix Sunsi nappi paremust, kui seeria kaotati mängudega 3 : 4.

Järgmisel viiel hooajal Clippers väljalangemismängudele ei jõudnud. Pärast Blake Griffini, Chris Pauli ja DeAndre Jordani lisandumist algas uus ajajärk ja Clippers pääses hooaegadel 2011/12–2016/17 kuus aastat järjest play-off'i, kuid konverentsi poolfinaalist kaugemale ei jõunud.

Hooaja 2019/20 eel liitusid klubiga tähtmängijad Kawhi Leonard ja Paul George ning koroonakriisi tõttu lühendatud hooajal teeniti 49 võitu ja 23 kaotust. Üheks soosikuks peetud Clippers piirdus Floridas toimunud väljalangemismängudel aga taas konverentsi poolfinaaliga, kui Denver Nuggetsi vastu mängiti maha 3 : 1 eduseis ja seeria kaotati kokkuvõttes 3 : 4.

Mängijad hooajal 2020/2021Redigeeri

Endised mängijadRedigeeri

VälislingidRedigeeri