Linda

Kalevi naine
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Kalevipoja emast; teiste tähendust kohta vaata Linda (täpsustus).

Linda on tegelane eeposest "Kalevipoeg". Ta oli Kalevipoja ema ja Kalevi naine.

Teda on mainitud eepose esimeses loos (Kalevi tulek. Salme ja Linda. Pulmad.). Läänes elanud noor lesk leidis karjateelt kana, tallermaalt tedremuna ja vainult varesepoja. Ta viis nad koju ning pani kana tedremuna hauduma, varesepoja viskas nurka. Kolme kuu pärast läks lesk aita vaatama:

Kanast kasvas kena neitsi,
Tedremunast teine tütar;
Kanast sai S a l m e, sula neitsi,
Tedrest L i n d a, libe neitsi.........
Varesest sai vaenelapsi,
Ohtupäine orjatüdruk,

Lese tütardele tulid kosilased. Salme lükkas tagasi kuu ja päikese kosjad ning nõustus kolmanda kosilasega, kelleks oli täht-peig, Põhjanaela vanem poeg. Salme pulmapeo ajal hakkasid tema poolt tagasilükatud ja ka uued kosilased - vesi, tuul ja Kungla kuninga poeg, Linda juures end pakkumas käima. Linda ei soovinud nende kosjasid, aga nõustus kuuenda kosilasega, kelleks oli Kalev. Kalev kutsuti tuppa ning pakuti sööki-jooki, kuid Kalev keeldus, soovides vaid Lindat näha. Kui ennast ehtinud Linda tuppa astus, ei tundnud lesk kaunist kasutütart enam ära.

Kas see kuu on, ehk kas päeva,
Ehk kas ehatütar noori?

Kalev ja Linda pidasid pulmapidu, milles osalesid ka Salme ja täht, kes seejärel lahkusid. Peale peo lõppu jättis Linda lesega jumalaga ning Kalev viis ta oma saanis Kalevite koju.[1]

Eepose teises loos (Vana Kalevi haigus ja surm. Kalevipoja lapsepõlv) on Kalev ja Linda kasvatanud üles kangeid poegi, kes on kodunt lahkunud mujale õnne otsima, vaid kaks on veel kodus kasvamas. Vana Kalev jäi haigeks ja ütles Lindale, et kui ta saab veel ühe poja, siis poiste meesteks kasvamise järel peab üks neist peale liisu heitmist valitsejaks jääma. Kalevite taat langes voodisse ja enam ei tõusnud. Linda leinas seitse ööd-päeva, siis pesi surnukeha, pani talle selga siidsärgi, kaevas kalmu ja mattis mehe sõmerasse sängi.

Linda, kurba leskinaine,
Hakkas kive kandemaie
Haua peale hunnikusse
Tahtis teha tunnistähte
Kus on Kalevite kalmu,

Kivist kalmuküngast kutsutakse Toompea mäeks. Kui lese jõud lõppes, pillas ta raske kivi maha ning istus sellele puhkama, nuttes lesepõlve pisaraid. Pisaratest tekkis Ülemiste järv Laagna mäele ja kivi jäi seisma järve kaldale. Mõne aja pärast heitis Linda nurgavoodisse ning kutsus Ukut oma vaevasid vähendama. Tal sündis poeg, kes sirgus kiirelt ja paistis oma jõuga silma. Lindal hakkasid taas kosilased käima, kuid lesk keeldus mehele minemast. Üks kosilastest, Soome tuuslar, kes oli kaugelt Kalevite sugulane, ähvardas Lindat ärapõlgamise eest[2].

Eepose kolmandas loos (Kalevi poegade jahilkäik. Linda röövimine. Kalevi poegade kojutulek) lähevad Kalevite kolm poega jahile, jättes ema üksi koju. Tuuslar, kes oli varitsuses, kasutas olukorra ära ning röövis Linda, kasutades sortsisõnu lese vastupanu murdmiseks. Vanataat üleval kuulis Linda appihüüdeid ning otsustas anda abi. Kui tuuslar oli saagiga Iru mäele jõudnud, et sealt ootavasse paati minna, kärgatas Pikne ning välk tabas tuuslarit, nii et see surnu kombel maha langes. Kalevite lesk aga muutus kivisambaks, mida nüüd kutsutakse Iru ämmaks. Kui tuuslar toibus, ei leidnud ta Lindat kusagilt ning ta lahkus tühjade kätega.

Kaljuks moondunud kodukana
Lindat, Kalevite leske,
Võite täna tunnistada
Iru mäe peal istub leski,
Rahvas kutsub kivipakku
Enamasti Iru ämmaks[3].

Linda varjukuju näeb Kalevipoeg põrgu eestoas istumas eepose kaheksateistkümnendas loos (Teine teekond allmaailma. Lahing põrgulistega. Kahevõitlus sarvikuga.). Eideke tallas vokiratast, millest kahel pool olid kruusid. Paremal pool seisvas oli võimu andev elumärg, pahemal aga märjuke, mis rammu närtsitas. Varjueit tähendas pojale parempoolse kausi poole, millest too rüüpas keha karastuseks.

Eestoas istus eidekene,
Kahvatanud naise vari,
Mis kui Linda leinapõlves,
Kolletanud eide kuju[4]

Ema vari aitas Kalevipoega eepose üheksateistkümnendas loos (Sarvik-taadi aheldamine. Õnne-aeg. Pidu ja tarkuseraamat. Sõjateated.), kui kangelane katsus rammu Sarvikuga.

Eide vari valvsail silmil
Nägi poja nõrkemista,
Võttis kätte vokikoonla,
Keeriteles kümme korda
Üle pea ümberpööri,
Paiskas prantsti põrandale
Eeskujuks Kaleville[5].

Kalevipoeg paiskas Sarviku maha, vedas ta raudkambrisse ja aheldas kaljuseina külge.

ViitedRedigeeri

  1. Kalevipoeg. Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1975. 1 lugu
  2. Kalevipoeg. Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1975. 2. lugu
  3. Kalevipoeg. Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1975. 3. lugu
  4. Kalevipoeg. Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1975. 18. lugu
  5. Kalevipoeg. Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1975. 19. lugu

KirjandusRedigeeri