Saan on veolooma(de) jõul jalastel liikuv kerge talvine (seljatoega) sõiduk. Saan oli sõiduks, regi tööks.[1]

Saan Narva muuseumis
Hobune ja saan (1900-1920)

Saaniga tehti pulmasõitu, samuti sõideti kirikusse. Mandri-Eestis oli kuni 19. sajandi keskpaigani kasutusel Ida-Euroopale üldiselt omane paksudest pärnakoore lahmakatest kokkuõmmeldud kerega ja sõidukorviga saan. See saan oli väga kerge ning teda nimetati ka kosesaan (kosk on murdekeeles paks pärnakoore tükk)[2].

19. sajandil hakkas kosesaani kõrvale tõrjuma peentest puuvarbadest kerega kresla ehk kresku, mis sai tuntuks venelaste vahendusel. Sajandi lõpus tulid kasutusele kumerapõhjalised, värvitud laudadest või plekist kerega saanid, millel olid ka raudkodarad. Ümbermineku vältimiseks pandi vahel nende saanide külgedele ka tiivad[3].

Vaata ka

muuda
  •  
    Turistide saaniga sõidutamine Rørosi kaevuriasulas Norras. 2015. aasta detsember
    Mootorsaan

Viited

muuda
  1. Eesti Keele Instituut (2009). "Eesti keele seletav sõnaraamat". Tallinn: AS Pakett.
  2. Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 186
  3. Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 266

Välislingid

muuda