Saan on veolooma(de) jõul jalastel liikuv kerge talvine (seljatoega) sõiduk. Saan oli sõiduks, regi tööks.[1]
Saan Narva muuseumisHobune ja saan (1900-1920)
Saaniga tehti pulmasõitu, samuti sõideti kirikusse. Mandri-Eestis oli kuni 19. sajandi keskpaigani kasutusel Ida-Euroopale üldiselt omane paksudest pärnakoore lahmakatest kokkuõmmeldud kerega ja sõidukorviga saan. See saan oli väga kerge ning teda nimetati ka kosesaan (kosk on murdekeeles paks pärnakoore tükk)[2].
19. sajandil hakkas kosesaani kõrvale tõrjuma peentest puuvarbadest kerega kresla ehk kresku, mis sai tuntuks venelaste vahendusel. Sajandi lõpus tulid kasutusele kumerapõhjalised, värvitud laudadest või plekist kerega saanid, millel olid ka raudkodarad. Ümbermineku vältimiseks pandi vahel nende saanide külgedele ka tiivad[3].
