Leo Valdma

Leo Valdma (11. august 1925 Kunda – 8. september 2015) oli eesti tehnikateadlane, Tallinna Tehnikaülikooli professor ja soomepoiss. Leo Valdma oli abielus kardioloogi Aino Valdmaga. Leo ja Aino lapsed on Ivo Valdma ja Eve Kyntäjä.

Haridus

Ta lõpetas aastal 1939 Kunda algkooli, ta on õppinud Rakvere Keskkoolis ja Tallinna 2. Keskkoolis, ta lõpetas aastal 1946 Tallinna Elektromehaanika Tehnikumi mehaanikaosakonna. Aastal 1952 lõpetas ta Tallinna Polütehnilise Instituudi mehaanikateaduskonna masinaehituse tehnoloogia erialal; aastatel 1952–1955 oli ta samas aspirantuuris. Aastal 1956 kaitses ta tehnikakandidaadi väitekirja (väitekiri kinnitati aastal 1957), aastal 1985 tehnikadoktori väitekirja (Moskva Naftakeemia ja Gaasitööstuse Instituudis). Täiendusõpe: Baumani-nim Kõrgem Tehnikakool Moskvas 1974; Budapesti Tehnikaülikool 1975; Ukraina NSV TA Materjaliprobleemide Instituut 1977.

Tehnikateaduste kandidaat 1956 (kinnitus 1957); dotsent 1962; tehnikadoktor 1985 (Moskva Naftakeemia ja Gaasitööstuse Instituut); professor 1987.

Töökäik

Osalenud Soome Jätkusõjas 200. jalaväerügemendis 1943–44.

Ta töötas aastatel 1946–1947 Eesti NSV Tööstuse Teadusliku Uurimise Instituudis insenerina, aastatel 1947–1949 masinatehases Ilmarine konstruktorina, aastatel 1949–1952 Tallinna Masinatehases vaneminsener-tehnoloogina.

TTÜs 1952-1994: aastatel 1952–1955 töötas ta Tallinna Polütehnilise Instituudi metallide tehnoloogia kateedris assistendina, aastatel 1956–1958 vanemõpetajana. Aastatel 1958–1985 töötas ta samas kateedris dotsendina; lisaks oli ta aastatel 1973–1983 Tallinna Polütehnilise Instituudi metallide tehnoloogia kateedri juhataja. Aastatel 1986–1992 oli ta metallide tehnoloogia kateedri professor. Aastatel 1992–1994 oli ta Tallinna Tehnikaülikooli materjalitehnika instituudi tööstusharude tehnoloogia erakorraline professor. Aastast 1994 oli ta Tallinna Tehnikaülikooli metallide tehnoloogia emeriitprofessor;

lisaks oli ta aastast 1997 Tallinna Tehnikakõrgkooli tehnomaterjalide ja tehnoloogia õppetooli professor.

Teadustöö põhisuunad

Metallide abrasiivkulumine, erosioonikindlad pulberkõvasulamid. Ta lõi kulumiskindlaid kõvasulam-tsentrifugaalpihusteid vedelkütustel töötavatele elektrijaamadele. Ta avaldas üle 200 publikatsiooni, sealhulgas monograafiaid. Tal oli 10 autoritunnistust ning tema juhendamisel kaitsti 5 kandidaadiväitekirja.

Teadusorganisatoorne ja -administratiivne tegevus

Ta on olnud pulbermetallurgia laboratooriumi teaduslik juhendaja, tegelenud uurimistulemuste juurutamisega tööstusettevõtetes. NSV Liidu Kõrg- ja Keskerihariduse Ministeeriumi pulbermetallurgia koordineerimisnõukogu liige; Eesti NSV Teaduslik-tehniliste Ühingute pulbermetallurgia sektsiooni esimees; Eesti Materjalitehnika Ühingu liige. Tallinna Kalinini rajooni Rahvakohtu kaasistuja 1959–61.

Tunnustus

• NSV Liidu Rahvamajanduse Saavutuste Näituse hõbe- ja pronksmedal;
• Eesti NSV riiklik preemia 1985 (kollektiivi juht);
• Eesti volitatud insener 1998–2003.

Huvialad

Male ja sport, Soomepoiste Meeskoori laulja.

Kirjandus

EE 1998, 10; EE 2000, 14; EMajBL 2003; Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986. Tln, 1986, lk 152, 249, 255–257, 394, 406, 467–469; TTÜ professorid. Tln,1993, lk 57; Mehaanikainseneride koolitus 1918–1998, lk 34, 59, 61–63, 196.