Leo Fall

Leo Fall (2. veebruar 1873 Olomouc – 16. september 1925 Viin) oli juudi päritolu Austria helilooja ja dirigent, Viini klassikalise operetikoolkonna nimekas esindaja.

Ta komponeeris 24 operetti, millest "Der fidele Bauer" ("Lõbus talupoeg") ja "Die Rose von Stambul" ("Stambuli roos") on püsinud saksa keelt kõnelevate riikide operetiteatrite mängukavas regulaarselt tänapäevani.

Õpingud muuda

Esimesed teadmised muusikast sai ta noorukina Viini konservatooriumis. Robert Fuchs ja Johann Nepomuk Fuchs andsid talle viiuli-, klaveri-, harmoonia- ja komponeerimistunde.

Leo asus elama oma isa Moritz Falli juurde Berliini ja järgnes talle Lembergi (Lviv). Isa, kes oli sõjaväeorkestri kapellmeister ja helilooja, andis pojale viiulitunde ja näpunäiteid komponeerimisel. Esimese töökoha sai Leo Austria 50. jalaväerügemendi orkestris, mängides seal viiulit koos Ferenc Leháriga, kelle isa oli selle orkestri kapellmeister. 1890. aastate alguses mängis ta Berliinis oma isa kohvikuorkestris ning teenis lisaelatist klaverisaatjana kabareedes ja viiulimängijana Reichshallentheateri orkestris.

Tegevus muusikateatrites muuda

1895. aastal pakuti talle esimese viiuli mängija ja dirigendi kohta Hamburgi teatris. Sealt siirdus ta Kölni teatrisse, siis Berliini Zentraltheaterisse ja lõpuks mainekasse Berliini Metropol-Theaterisse operetidirigendiks. Nende teatrite juures komponeeris ta esitatavatele tükkidele lisalugusid. Leo kirjutas laule ka Berliini kabaree Böse Buben etenduste jaoks.

Tema esimesed lavamuusika kirjutamise katsetused polnud just edukad. Berliinis lavastatud ooperid "Paroli" ja "Der Rebell" jäid erilise tähelepanuta ning Mannheimis kukkus ooper "Irrlicht" haledalt läbi. Pärast abiellumist (1904) asus ta 1906. aastal elama Viini, kus keskendus operettide loomisele. Seal saavutas ta kohe teostega "Der fidele Bauer", "Die Dollarprinzessin" ("Dollariprintsess") ja "Die geschiedene Frau" ("Lahutatud naine") suure menu.

Leo Fall kujunes Lehári, Oscar Strausi ja Imre Kálmáni kõrval oma aja populaarsemaks ja viljakamaks Viini operetiheliloojaks. 1912. aastal töötas ta oma läbikukkunud ooperi "Der Rebell" ümber operetiks "Der liebe Augustin" ("Armas Augustin"), mida saatis suur edu. Väga menukaks osutusid ka "Die Frau Ministerpräsident" ning eriti "Die Rose von Stambul".

Lehári kõrval paistis Fall tolle aja operetiheliloojate seas silma sooviga ise oma teoseid orkestreerida ning oskuse poolest kõiki orkestri võimalusi maksimaalselt kasutada. Ta sai tuntuks oma meloodiliste laulunumbritega, mis sageli päästsid ka viletsa teksti.

Falli mõlemad nooremad vennad Richard ja Siegfried olid heliloojad. Richard komponeeris operette, Siegfried ooperit, sümfooniaid, kammermuusikat ja laule. Mõlemad hukkusid teise maailmasõja ajal Saksa koonduslaagrites.

Leo Fall (1925)

Lavastused Eesti teatrites muuda

Leo Fall oli Lehári ja Kálmáni kõrval kõige populaarsem operetihelilooja Eesti teatrites enne teist maailmasõda.

Aastatel 1912–1991 esitati tema loomingust Eestis 12 operetti 45 lavastuses: "Armas Augustin" (Estonia 1912, 1920), "Dollariprintsess" (8 lavastust), "Floriida roosid" (Estonia 1929), "Hispaania ööbik" (Estonia 1923; Endla 1925; Vanemuine 1926), "Ilus Risette" (Estonia 1921), "Lahutatud naine" (Estonia 1913, 1917; Vanemuine 1926; Endla 1926), "Madame Pompadour" (Estonia 1923; Vanemuine 1923; Endla 1928), "Magus kavaler" (Estonia 1926), "Mai roosid" (Ugala 1938), "Šampanjeri kork" (Vanemuine 1926), "Stambuli roos" (Estonia 1922; Endla 1927) ja populaarseima teosena "Lõbus talupoeg" ("Der fidele Bauer"), mida on esitatud 19 lavastuses 9 teatris. Viimane ongi helilooja ainus teos, mida Eestis on ka pärast teist maailmasõda esitatud (1945 Vanemuises ja Endlas ning 1991 Draamateatris).

Looming muuda

Paroli (ooper, Hamburg, 1902),
Irrlicht (ooper, Mannheim, 1905),
Der Rebell (ooper, Viin, 1905),
Der fidele Bauer (Mannheim, 1907),
Die Dollarprinzessin (Viin, 1907),
Die geschiedene Frau (Viin, 1908),
Brüderlein fein (Viin, 1909),
Der Schrei nach der Ohrfeige (Viin, 1909),
Das Puppenmädel (Viin, 1910),
Die schöne Risette (Viin, 1910),
Die Sirene (Viin, 1911),
The Eternal Waltz (London, 1911),
Der liebe Augustin (Berliin, 1912),
Die Studenten¬gräfin (Berliin, 1913),
Der Nachtschnellzug (Viin, 1913),
Die Frau Ministerpräsident (Berliin, 1914),
Der künstliche Mensch (Berliin, 1915),
Die Kaiserin (Berliin, 1915),
Die Rose von Stambul (Viin, 1916),
Der goldene Vogel (Dresden, 1920),
Die spanische Nachtigall (Berliin, 1920),
Der heilige Ambrosius (Berliin, 1921),
Die Strassensängerin (Viin, 1922),
Madame Pompadour (Berliin, 1922),
Der süsse Kavalier (Berliin, 1923),
Jugend im Mai (Dresden, 1926),
Rosen aus Florida (Viin, 1929).