Leo Audova
Leo Audova (24. september 1926 Tartu – 15. juuni 1954 Butõrka vangla, Moskva, Vene NFSV) oli Eesti vabadusvõitleja ja metsavend.
Ta õppis Tartus ja Rakveres. 1943. aastal astus vabatahtlikult Eesti Leegioni, viibis Neveli ja Narva rindel (olles vahepeal Ain Mere adjutant). Emajõe rindel sai ta haavata. Sõdis hiljem Saksamaal ning langes USA vägede kätte sõjavangi.
Pääses 1947. aastal DP-laagri kaudu tööle Inglismaale, kus liitus 1950. aastal Briti luure poolt ettevalmistatavasse luurajate ja vabadusvõitlejate rühmaga, õppis seejärel Londonis luurekoolis. Saadeti Eestisse, kus ühines MGB poolt lõksuna seatud "libametsavendade" grupiga Viljandi rajoonis, ise sellest veast aru saamata.[1]
Aja jooksul tekkisid tal kahtlused oma kaaslaste suhtes. Arvatavasti seepärast otsustas MGB lõpetada temaga topeltmängu ja ta arreteeriti metsavennana 20. jaanuaril 1953. Algul keeldus ta üldse andmast mingeid tunnistusi, kuid ilmselt pärast ränki peksmisi ja piinamisi hakkas ta vähemalt endast rääkima. Oma võitlust Nõukogude okupatsiooni vastu ta ikkagi ei kahetsenud.[2]
Hiljem kaotas MGB ilmselt ka lootuse kasutada teda luure- ja raadiomängudes USA ja Suurbritannia vastu, sest Leo Audova jäi (ilmselt pikaajalisest) survest hoolimata endale kindlaks ja ei reetnud oma kaaslasi.[2] MGB lootus ümbervärvamisele seletaks Audova pikaajalise vangistuse alates vahistamisest kuni Nõukogude repressiivorganite poolt kohtumõistmise etendamiseni. Surmaotsus vormistati talle 22. märtsil 1954.
Leo Audova hukati 15. juunil 1954 Butõrka vanglas Moskvas, sest sel ajal ei toimunud Eesti NSV-s surmaotsuste täideviimisi ja surmamõistetud viidi erikonvoiga Moskvasse.[3] Tema matmispaik ja haud pole tänaseni teada, arvatavasti asub see mõnel Nõukogude repressiivorganite erikalmistul Moskva lähistel.
Isiklikku muuda
Tema isa oli bioloog ja vasakpoolne ühiskonnategelane Aleksander Audova.
Viited muuda
- ↑ Jaak Pihlau. "Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel VI". Tuna 1/ 2010. Lk 115 jj
- ↑ 2,0 2,1 Jaak Pihlau. "Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel VII". Tuna 2/ 2010. Lk 100–101
- ↑ Robert Treufeldt. "Kalaranna fort ehk hilisem "Patarei" vangla". MTÜ Castellum. Tallinn 2019. Lk 49