10,5cm le.FH.18 oli enne Teist maailmasõda Saksamaal valmistatud kerge välihaubits. Oli kasutusel Wehrmachti standardvälisuurtükina. Sellega olid relvastatud tavaliselt kolm neljast Wechrmachti jalaväediviisi suurtükiväerügemendi pataljonist.

LeFH 18 tulistamas, 1942
LeFH 18 muuseumis
LeFH 18/M muuseumis Soomes

Haubitsa konstrueeris firma Rheinmetall-Borsig aastatel 1928–1929. Suurtükiväepataljonide relvastusse hakkas see jõudma 1935. aastal.

Relva konstruktsioon oli traditsiooniline, aga kasutusele olid võetud avatavate haaradega haarlafett, kokkupandavad-ülestõstetavad lafetisahad ja kaheosaline hüdropneumaatiline taandurmehhanism, mille amortisatsiooniseadmed paiknesid kaheks jaotatuna raua all ja peal. Vastavalt omaaegsele tavale olid suurtükil metall- või puitvelgedega täiskummidega rattad.

Relv oli konstruktsioonilt lihtne ja töökindel, kuid osutus manööversõjas armee jaoks siiski raskeks ja ebapiisavalt mobiilseks.

Sõja jooksul valmistati suurtükist mõningaid moderniseeritud versioone.

  • 10,5cm le.FH.18(M) – lisatud suudmepidur ja täiustatud taandurmehhanismi, mis suurendas laskekaugust 12 325 meetrini.
  • 10,5cm le.FH.18/40 – ehitatud kergemale, kuid samas nõrgemale 7,5cm Pak 40 lafetile.

Haubitsa veoks kasutati eelik-kaarikut kuuehobuserakendiga. Motoriseeritud üksustes kasutati suurtükkide vedamiseks ka poolroomikmasinaid või roomikmasinaid, harvem veoautosid. Hoolimata oma puudustest jäi leFH 18 pärast sõja lõppu veel väga pikaks ajaks nii mõnegi riigi relvajõudude kasutusse (sh Soomes 2002. aastani).