Lõuna-Luangwa rahvuspark

Lõuna-Luangwa rahvuspark on rahvuspark Sambias.

Rahvuspargi pindala on 9050 km².

Peamine inimasustus on rahvuspargi idaservas Mfuwes, kus asub ka rahvusvaheline lennujaam.

AsukohtRedigeeri

Rahvuspark asub Sambia idaosas Luangwa jõe orus. Selle geograafilised koordinaadid on 13° 0′ S, 31° 30′ E.

Läänes ja loodes piirneb rahvuspark Muchinga kaljuseinaga, idas ja lõunas on piiriks Luangwa jõgi. Ida poole jõe suunas reljeef langeb. Rahvuspargi lääneosa jääb Põhja- ja Keskprovintsi alale, jõe idakallas on Idaprovintsis. Sissepääs rahvusparki on ainult ida pool.

AjaluguRedigeeri

Aastal 1938 loodi Luangwa jõe orus ulukikaitseala, mis oli algselt mõeldud 1904. aastal avastatud endeemse rodeesia kaelkirjaku kaitseks.[1]

Rahvuspark asutati 1972. aastal.

ElustikRedigeeri

Rahvuspargi loomastik on väga rikkalik. Nähtud on rohkem kui saja imetajaliigi esindajaid ja üle 470 liigi linde.[1] Lõuna-Luangwa rahvuspargis elab rodeesia kaelkirjakuid, elevante, kahvripühvleid, leoparde, impalasid, vesivohlusid, võsapukke, pukusid. Viimast esineb väljaspool Sambiat harva. Luangwa jões elab rohkelt krokodille ja jõehobusid.

See on üks Aafrika populaarsemaid jalgsisafarisid korraldavaid rahvusparke.

Park hõlmab kaht ökoregiooni. Mõlemad on puistusavannid. Nõlva kõrgemas osas domineerib miombopuu, orupõhjas aga mopaanipuu. Mopaanipuu talub hästi oru põhjas esinevaid kõrgemaid temperatuure ja sademetenappust. Kohati on miombo- ja mopaanipuude vahel ka ahvileivapuid. Puudesalud vahelduvad avarate rohumaadega; tänu sellele esineb kõrvuti rikkalikult nii rohtu söövaid sebrasid kui ka lehti näksivaid kaelkirjakuid. Jõe ääres on kohati lammialad, kus jõehobud öösiti söömas käivad. Vette sattunud jõehobusõnnik on toiduks kaladele, keda omakorda söövad krokodillid.

Luangwa org saab kaugemal läänes kokku Lunsemfwa jõe oruga. Jõe orus elavad muu hulgas endeemsed või peaaegu endeemsed sinignuud ja sebrad Equus quagga crawshayi. Org moodustab inimeste liikumisele omamoodi loodusliku tõkke, sest seda ei ületa ükski tee, ning tõenäoliselt tänu sellele on ka looduslik mitmekesisus paremini säilinud.

Salaküttimise järele valvatakse hoolega. Sellegipoolest hävitati 1987. aastaks kogu rahvuspargi teravmokk-ninasarviku populatsioon ja ka elevantide populatsioon kannatab salaküttimise tagajärjel.

PilteRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri