Kunsti ajalugu

Kunsti ajalugu käsitleb kunsti ajalugu.

Kunstivoolud

Ürgaeg:

Kiviaeg
Pronksiaeg

Antiik (8.–1. sajand eKr):

Mesopotaamia
Egiptuse
Egeuse
Kreeka
Etruski
Rooma

Varakristlik aeg (1.–4. sajand pKr):

Bütsantsi
Vanavene
Merovingi
Karolingi
Romaani
Gooti
Renessanss
Barokk

Uusaeg (18.–19. sajand):

Rokokoo
Klassitsism
Romantism
Realism
Historitsism: uusbütsants, uusromaanika, uusgootika, uusrenessanss, uusbarokk, uusrokokoo ja uusklassitsism
Impressionism
Postimpressionism
Juugendstiil
Sümbolism

Moodsa kunsti voolud (20. sajand):

Fovism
Ekspressionism
Kubism
Futurism
Sürrealism
Abstraktsionism
Popkunst
Naivism

Esiaja kunst

Pikemalt artiklis Esiaja kunst

Vanimad mälestised pärinevadvanimast kiviajast, vahemikus ligikaudu 30 000 aastat eKr kuni 8000 aastat eKr ning puudutavad luust, kivist, savist skulptuure (Willendorfi Venus) ningkoopamaalinguid (Altamiras ja Lascaux's). Koopamaalingutel esinevad loomad – näib et rituaalsel moel: kujutati endale tarvilikke loomi, võimalik, et soodustada nende paljunemist, ning jahitavaid haavatuna, ennetamaks jahiõnne.

Keskmisest kiviajast – 8. ja 7. aastatuhandest – on pärit kompositsioonid inimestest, loomad jäävad sel ajal vaikselt tagaplaanile. Adura koobastes Sitsiilias on inimesed veel looduslähedased, Valltortas Hispaanias juba skematiseeritud. Seintele on graveeritud mehi sõdimas, jahti pidamas, mett korjamas; naised jalutavad lastega. Loomade "tagaplaan" on Põhja-Aafrikas Fezzani ja Tassili kaljumaalidel.

Alates umbes 6. aastatuhandest on noorema kiviaja mälestisi leida üle kogu Põhja-Euroopa, enamasti on need kõiksugu geomeetrilised kujundid kividel ja luuesemetel, mis tihti kujutasid taevakehi. Ajastust on olulised veel megaliitilised monumendid: menhirid, dolmenid ja kromlehhid.

Vanaaja kunst

Vana-Egiptus

Pikemalt artiklis Vanaegiptuse kunst

Vana-Egiptuse esinduslikum periood kestis umbes 4. aastatuhande lõpust 2. aastatuhande lõpuni, mil piirkond sai välisvallutuste tallermaaks.

Kunstile on omapärane ta iseseisvus ja stabiilsus – põhilaadilt jäi see samaks kogu perioodi vältel. Kunst jaguneb arhitektuuriks ja kujutavaks kunstiks.

Vana-Egiptuse arhitektuur

Arhitektuuris on märksõnadeks püramiidid, mastabad ja templid. Esimesed ja teised on haudehitised ning arvatakse, et üks on teisest välja kasvanud: kuna vaarao matmispaik pidi olema mõistetavatel põhjustel suurejoonelisem, siis hakati asetama mastabasid üksteise peale. Püramiididest suurimad Gizas – Cheopsi, Chepereni ja Mykerinose – on kõik ehitatud Vana riigi ajal, hilisemad on pisemad.

Templeid ehitati jumalatele, selle moodustasid sissekäik, sammashoov, kuhu ka rahvas pääses, ning tagumised kinnised ruumid, kus vaid preestrid võisid toimetada.

Kui ka Vana riigi ajal olid templites sambad, leidsid nad Keskmise riigi ajal süstemaatilisemat kasutust. Vormilt olid nad protodooria stiilis, tõenäoliselt saadud nelinurksel sambalt järjest nurki ära lõigates, saavutades nelinurgast kaheksanurga, siis 16-nurga jne. Lisaks protodooria sammastele on egiptuse ehituskunstile omased veel lootos-, papüürus- ja palmsambad, mis jäljendasid vastavaid taimi. Nii nagu Vana-Kreekas moodustusid sambad baasist, tüvesest ja kapiteelist.

Uue riigi ajal – tänu poliitilisele võimsusele ja tihematele kultuurisidemetele – võeti Ees-Aasiast ja Kreetalt üle uusi elemente.

Üldmulje templitest on monotoonne, erksust lisavad vaid templi seinu ja sambaid katvad reljeefid ja hieroglüüfid.

Ainukeseks insenerilahenduseks olid sammas ja tala.

Vana-Egiptuse kujutav kunst

Kujutava kunstist esinesid skulptuur ning reljeefi- ja maalikunst. Kuna viimased kaks olid väga lähedased – reljeefid olid väga madalad ja värvilised ning allusid koos maaliga samadele stiiliseadustele – käsitletakse neid koos pinnakunstina.

Pinnakunst oli väga selge ja ülevaatlik ning eksisteeris koos kirjaga. Valitsejaid kujutati kõige suurematena, seejärel ametnikke, väikseimaina aga lihtrahvast. Kuningad ja ametnikud olid alati egiptuse poosis: pea, käed, alakeha ja jalad külgvaates, õlad eestvaates.

Skulptuuris kujutati samuti enamasti valitsejaid ja pooside valik on piiratud: pea sirgelt püsti, istuval figuuril jalad üksteise kõrval, käed põlvedel, vahel üks rinnal; püsti seisval figuuril vasak jalg pisut ees, käed ripuvad alla, vahel hoidis üks keppi.

Skulptuuride valmistamise kunsti peeti väga oluliseks, sest muumia hävimise korral pidi just portreeskulptuur täitma hinge jaoks keha aset. Seepärast püüdsid kõik, kel vähegi võimalust, endast skulptuuri maha jätta. Skulptuure raiuti kivist, kuid on teada ka puitskulptuure, mis olid jõukohasemad vaesemale rahvakihile.

Teise kategooria moodustavad teenijate kujud, mida ülikuile hauda kaasa pandi. Nemad olid kujutatud märksa vabamas olekus, kuigi mõningane kangus on ka neile omane.