Paunköide

Paunköide ehk kottköide ehk kukkurköide, ka kukkurraamat on keskajal kasutusel olnud raamatuköite vorm: köidet kattev nahk oli ühes servas pikendatud ja sõlmeks kokku kurrutatud. Selle sõlme abil sai köidet riputada vööle nagu kukrut ja raamatut oli võimalik lugeda seda vöölt lahti võtmata.

Püha Jakobus vanem kottköites raamatuga. Puuskulptuur gooti kappaltarilt Preetzi kloostrikirikust Schleswig-Holsteinis, nüüd Taani Rahvusmuuseumis Kopenhaagenis

Hieronymus Kressile kuulunud paunköites raamat, Nürnberg, 1471. Puukaantega raamatut katab ulukinahk ja messingpealised, raamatu kõrgus riputatuna on 42 cm

Ajaloost

Paunköite kõrgaeg oli Saksamaal ja Madalmaades 14.–15. sajandil, vähesel määral valmistati neid veel ka 16. sajandil enne tüübi käibelt kadumist. Seda köitetüüpi on kujutatud paljudel sellest perioodist pärit tahvelmaalidel ja puuskulptuuridel, kuid paunköiteid endid on säilinud vähe.

Üht paunköidet, Magnus Erikssoni linnaõiguse koodeksit, säilitatakse ka Tallinna linnaarhiivis.

Eesti kunstis

Niguliste kiriku peaaltaril kannavad paunköidet käes kaks puust nikerdatud pühakufiguuri: kesksest Maarja kroonimise stseenist paremal seisev Matteus ja oletatavasti püha Siimon parema sisetiiva ülemises reas. Paunköites raamatuga oli kujutatud ka Tartu Jaani kiriku krutsifiksigruppi kuulunud apostel Johannese skulptuur, mis 1941. aastani asus Riia Ajaloomuuseumis.

Paunköiteid teevad köitekunstnikud ka tänapäeval, näiteks Raivo Vahtra 2010. aastal paunköitesse köidetud piibel.

Pildid

• 
  Pühak paunköitega käes freskol Kemptenis, u 1460
• 
  Martin Schongaueri "Püha perekond", Maarja süles on paunköites või chemise '​is raamat
• 
  Kottköide misericordia '​l Saint-Jean-de-Maurienne'i katedraalis
• 
  Katharina Roederile kuulunud 16. sajandi kottköide, 1540. Karlsruhe, Badische Landesbibliothek, Cod K 3356 2v-3r