Kristlik ajaarvamine

Kristlik ajaarvamine ehk meie ajaarvamine on ajaarvamine, mille esimene aasta on aasta 1 ehk 1 pKr ("pärast Kristust").

Aastale 1 järgnevad aastad 2 ehk 2 pKr, 3 ehk 3 pKr jne. Aastale 1 eelnevad aastad 1 eKr ("enne Kristust"), 2 eKr, 3 eKr ja nii tagasi. Ei ole 0. aastat, vaid aastale 1 eKr järgneb kohe aasta 1 pKr. Et teada saada, kui palju aastaid möödus mingist aastast enne Kristust aastani pärast Kristust, tuleb aastaarvud liita ning seejärel lahutada üks aasta (see kehtib, kui kuupäev on sama).

Ajalugu

muuda

Kristluse algaastatel tähistati aastaid konsulite järgi, keisrite valitsemisaastate järgi või alates maailma loomise daatumist. Kui Justinianus I 541 konsuliameti tühistas, hakkas ta varsti ühtlasi nõudma keisri ajaarvamist valitsemisaastate järgi. Ka paavstid järgisid seda ajaarvamist. 4.5. sajandi Aleksandria kristlased kasutasid märtrite ajaarvamist, mis lähtus keiser Diocletianuse valitsemisaastatest.

Aleksandria munk Annianos võttis umbes 400 kasutusele inkarnatsiooni ajaarvamise, mis lähtus Maarja kuulutuse kuupäevast 25. märts 9 pKr Juliuse kalendri järgi. See ajaarvamine oli idakristluses kasutusel Bütsantsi algussajanditel ning praegugi seoses Etioopia kalendriga Etioopias ja Eritrea kristlaste seas.

On olnud kasutusel ka ajaarvamine Kristuse ristilöömisest, mille nii Hippolytus kui ka Tertullianus paigutasid kaksikute konsuliaastasse (29 pKr). Süüria kristlased kasutasid Seleukiidide ajaarvamist.

Kristliku ajaarvamise alguspunkti võttis esimesena kasutusele Scythia Minorist pärit munk Dionysius Exiguus Roomas aastal 525. Sellele järgnenud aastate juures kasutas ta sõnu anno Domini ('Issanda aastal'; lühend AD). Uus ajaarvamine tekkis tal seoses ülestõusmispüha kuupäevade arvutamisega. Oma ülestõusmispühade tabelis märtrite ajaarvamise aasta 284 aastaga AD 532. Kaaskirjas võrdsustab ta aasta AD 525 Probus Noorema konsuliaastaga.

Dionysius Exiguus ei seosta oma selgitustes oma ajaarvamist muude ajaarvamissüsteemidega ega põhjenda oma ajaarvamise alguspunkti valikut. Ta võis pidada Kristuse sündimise või inkarnatsiooni (lihaks saamise) aastaks aastat 2 eKr, 1 eKr või 1 pKr. Segadust tekitavad järgmised asjaolud. Inkarnatsiooni all mõistetakse tänapäeval Kristuse eostumist, kuid mõned autorid, näiteks Beda on seda samastanud Kristuse sündimisega. Konsuliaasta algas 1. jaanuaril, märtrite ajaarvamise aasta aga 29. augustil. Konsulite nimekirjades oli vigu ning ka keisrite valitsemisaastate arvestuses esines vigu.

Esimene kroonik, kes võttis ajaarvamise aluseks Dionysius Exiguuse süsteemi, oli Victor Tununast 6. sajandil.

Ka anglosakside kirikuloo kirjutaja Beda (8. sajand) kasutas seda süsteemi. Oma ajaloos võttis ta aastale 1 eelnenud aastate kohta kasutusele fraasi ante incarnationis dominicae tempus ('enne Issanda inkarnatsiooni aega'). Seejuures jättis ta ajaloolisest ajaarvamisest välja 0. aasta, kuigi ta kasutas nulli ülestõusmispüha daatumi arvutamisel.

Sellegipoolest olid ajaarvamisel üldiselt kasutusel keisrite valitsemisaastad, mida kasutasid ka paavstid. Uus ajaarvamine sai Lääne-Euroopas üldkasutatavaks järk-järgult 11.14. sajandil. Selle levikule pani aluse Alkuin, kelle soovitusel võttis selle kasutusele Karl Suur.

Hispaanias jäi kauaks kasutusele Hispaania ajaarvamine, mille algusaasta oli 38 eKr.

Bütsantsi kroonikud, sealhulgas Theophanes, kasutasid endiselt ajaarvamist alates maailma loomise daatumist ehk Bütsantsi ajaarvestust, mille kasutamist jätkati ka Vana-Vene riigis, Vene tsaari- ja keisririigis kuni Peeter I reformideni Venemaal.

Aastaid "enne Kristust" hakati laialdaselt kasutama alles 15. sajandi lõpus.

Kristliku ajaarvamise levik maailmas tuleneb kristliku traditsiooniga riikide domineerivast positsioonist. Praegu on kristlik ajaarvamine ülemaailmne standard, mida tunnustavad näiteks ÜRO ja Ülemaailmne Postiliit. Mitmes riigis on tavakasutuses mõni teine ajaarvamine.

Nimetus

muuda

Nimetus "kristlik ajaarvamine" on tinglik, sest kristlased ei ole seda alati ja kõikjal kasutanud (praegugi on Etioopias ja Eritrea kristlastel teistsugune ajaarvamine) ning ta on laialt levinud ka mittekristlaste seas. Nimetust "meie ajaarvamine" kasutatakse siis, kui tahetakse vältida selle otsest seostamist kristlusega või Kristuse sündimisega.

Vahekord Kristuse sündimise tegeliku ajaga

muuda
  Pikemalt artiklis Kristuse sündimine

Kristuse sündimise täpne aeg ei ole teada, kuid enamiku uurijate arvates leidis see aset mõni aasta enne aastat 1.

Matteuse evangeeliumi (2:1) järgi sündis Jeesus "kuningas Herodese ajal". Pärimust, et Jeesus sündis Herodese ajal, peetakse kirjapandud evangeeliumidest vanemaks. Matteuse evangeeliumi 2. peatükk ütleb: "Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Herodese ajal Juudamaal Petlemma linnas, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad Jeruusalemma ja küsisid: "Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama." Seda kuuldes kohkus kuningas Herodes ja kogu Jeruusalemm koos temaga. Ja ta kutsus kokku kõik rahva ülempreestrid ja kirjatundjad ning päris nende käest, kus Messias pidi sündima. Need ütlesid talle: "Petlemmas Juudamaal, sest nõnda on kirjutatud prohveti käe läbi: Ja sina, Petlemm Juudamaal, ei ole Juuda vürstkondadest hoopiski kõige pisem, sest sinust lähtub Valitseja, kes hoiab mu Iisraeli rahvast kui karjane." Seepeale laskis Herodes tähetargad salaja enda juurde kutsuda, päris nendelt täpset aega, millal täht oli paistma hakanud, ja saatis nad Petlemma, öeldes: "Minge ja uurige täpselt välja, kes see laps on! Ja kui te olete ta leidnud, teatage mulle, et ka mina saaksin minna teda kummardama." Tähetargad kuulasid kuninga jutu ära ning asusid teele. Ja vaata, täht, mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel, kuni jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps. (...) Ja kui neid unenäos hoiatati, et nad ei läheks enam Herodese juurest läbi, läksid nad teist teed tagasi oma maale. (...) Kui nüüd Herodes nägi, et tähetargad on teda petnud, raevutses ta väga ning laskis tappa Petlemmas ja selle piirkonnas kõik poeglapsed, kaheaastased ja nooremad, arvestades seda aega, mille ta oli tähetarkadelt täpselt välja uurinud." Seda sündmust nimetatakse süütalaste tapmiseks. Herodes suri 4 eKr. Petlemma tähte on seostatud konjunktsiooniga 15. septembril 7 eKr või Halley komeedi ilmumisega 12 eKr.

Luuka evangeeliumi järgi eostati Ristija Johannes "Juuda kuninga Herodese päevil" (1:5) ning Kristus eostus Ristija Johannese ema Eliisabeti raseduse kuuendal kuul (1:26). Samuti asetab Luuka evangeelium Kristuse sündimise keiser Augustuse (2:1) ja Süüria maavalitseja Küreeniuse (2:2) valitsemisaega. Küreeniuse valitsemisaeg algas 6 pKr.

Seega paistavad Matteuse ja Luuka evangeeliumi andmed olevat omavahel vastuolus. Enamik uurijaid usaldab rohkem Matteuse evangeeliumi ning paigutab Kristuse sündimise Herodese valitsemisaega.

Mõned uurijad paigutavad Johannese evangeeliumile toetudes Kristuse sündimise ligikaudu aastasse 18 eKr.

Artiklis on kasutatud materjali ingliskeelse Vikipeedia artiklitest en:Anno Domini ja en:Common Era seisuga 25.10.2007.