Kosmiline mikrolaine-taustkiirgus

Kosmiline mikrolaine-taustkiirgus ehk reliktkiirgus on Universumi algusaegadest pärinev kiirgus kosmoses.[1] Kiirguse avastasid 1964. aastal Arno Penzias ja Robert Wilson.[2] Saadud teadmised võimaldasid tõendada teooriat, et Universum oli kunagi väga tihe ja kuum, andes faktilist tuge Suure Paugu kosmoloogiale. Penzias ja Wilson said avastuse eest 1978. aastal Nobeli füüsikaauhinna.[2]

WMAPi ülesvõte kosmilisest mikrolaine-taustkiirgusest

Taustkiirgus tekkis hinnanguliselt 380 000 aastat pärast Suurt Pauku, mil Universumis algas temperatuuri langemise tõttu aatomite moodustumine.[3] Varasem mateeria oli aatomite tekkeks liiga kuum, temperatuuriga suurusjärgus 109 K, ning oli enamasti plasmaolekus. Kiirgus oli ainega soojuslikus tasakaalus. Tekkinud "külmad" aatomid, mille temperatuur oli suurusjärgus 3×103 K, ei suutnud enam kiirgust neelata, seetõttu hakkasid kiirguse footonid ilmaruumis laiali levima. Universum muutus senise läbipaistmatu "gaasikera" asemel läbipaistvaks (nähtavaks).

Reliktfootonid on Universumis jaotunud praktiliselt homogeenselt, iga cm3 kohta ligi 400. Reliktkiirguse energia vastab absoluutselt musta keha kiirguse energiale temperatuuril 2,7 K.[4] (Võrdluseks: 2,7 kelvinit on väga madal temperatuur. See on sama, mis -270.45 kraadi C.)

Viited

muuda
  1. "Cosmic Microwave Background: Remnant of the Big Bang". Space.com. Vaadatud 26. jaanuar 2019.
  2. 2,0 2,1 "Cosmic Anniversary: 'Big Bang Echo' Discovered 50 Years Ago Today". Space.com. Vaadatud 26. jaanuar 2019.
  3. "Recombination and the formation of the CMB". Caltech. Vaadatud 26. jaanuar 2019.
  4. "Cosmic Microwave Background Radiation". NRAO. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. jaanuar 2019. Vaadatud 26. jaanuar 2019.

Välislingid

muuda