Konrad Preen

Konrad Preen oli Taani kuningale kuulunud Eestimaa hertsogkonna asehaldur aastatel 1340–1343.

Ta oli Mecklenburgist pärit alamaadlik, Taani kuninga (1320–1331) Kristoffer II ja selle poja Otto lähikondlane.

Viimane teadaolev Eestimaa asehaldur enne Konrad Preeni oli Marquard Breide, kes pärast kuningas Kristoffer II surma 1332. aastal ja interreegnumi algust kuningriigis ameti maha pani. 1338. aastal esitas Kristoffer II poeg Valdemar taotluse saada Taani kuningaks ja võttis omale Eestimaa hertsogi tiitli. 1339. aastal oli Tallinnas olemas viitse-asehaldur Berthold von Lechtes, üks varasematest Taani kuninga Eestimaa nõunikest, kuid pole teada, kes ta ametisse nimetas – eeldatavalt pidi seda tegema kuningas või keegi tundmatu asehaldur. Valdemar valiti Taani kuningaks 1340. aasta 24. juunil. Konrad Preen tegutses Eestimaa asehaldurina hiljemalt alates 30. juulist.

Mihkel Mäesalu hinnangul võib säilinud teadete põhjal järeldada, et Konrad Preen kogus Eestimaal rahapuuduses kuninga jaoks erakorralisi makse, mis said oluliseks tõukeks Jüriöö ülestõusu puhkemisele. On ka teada, et lasi ühel paastuajal vahistada rühma Tartu ja Lübecki kaupmehi, kuna need olevat liikunud keelatud teedel ja viis nad Narva ning ta tegeles sel ajal Narva eeslinnuse ehitamisega. Ühe dokumendi järgi oli ta koos mitme teise Taani kuninga mehega mingil ajal Saksa ordu poolt vangi võetud. Seda olevat tehtud 212 Riia marga pärast, kuid pole täpsustatud kumb pool ja mille eest seda nõudis. Ordu allikad vangistamist ei maini, mis on arusaadav, sest see näitaks ordut halvas valguses. Tavaliselt on uurijad arvanud, et ordu vangistas Preeni enne Jüriöö ülestõusu puhkemist. Mihkel Mäesalu arvates on dokumentide teadete ja daatumitega kooskõlas aga tema vangistamine pärast ülestõusu algust, oletatavalt 4. mail 1343 Paides toimunud ordu vahendatud läbirääkimistel ülestõusnutega.

16. mail, pärast seda kui ordu oli Tallinna all ülestõusnute väge võitnud, otsustasid Taani kuninga Eestimaa nõunikud ja vasallid valida uueks asehalduriks Saksa ordu maameistri Burchard von Dreilebeni. Ordu teatas oma läkitustes Taani kuningale, et ordu oli ülestõusu mahasurumiseks sunnitud valima uue asehalduri. Ordu kroonikad ja ürikud näitavad ordumeistri asehalduriks valimist kuninga nõunike ja vasallide initsiatiivil tehtud otsusena, millega meister vastumeelselt nõustus, kuid mitmed märgid osutavad vasallide vastumeelsele ordu ülemvõimu suhtes ja et keerulises seisus (jätkuv oht mässajatelt, sõjaseisukord Rootsi kuninga ja Pihkvaga ning asehalduri vangistuses viibimine) vasallidel ei jäänud muud valikut, kui ordu neile sellise ultimaatumi esitas. Kuningas Valdemar ordu suhtes pahameelt ei avaldanud, vaid tänas teda mässu mahasurumise ja Eestimaa kaitse alla võtmise eest. 1344. aasta 24. juunil nimetas ta uueks asehalduriks Stig Anderssoni.

Säilinud on Tartu rae kiri, mille Mäesalu dateerib 10. juunisse 1344 ja mis räägib Paides toimunud katsest lahendada kaupmeeste vahistamisega seotud tüli Tartu ja Konrad Preeni vahel, keda kirjas nimetatakse endiseks asehalduriks. Vahekohtunikud võtsid seisukoha, et kaupmeestele oli ülekohut tehtud, kuid Preen seda otsust ei tunnustanud. Preen vabastati vangistusest ilmselt 1344. aasta suvel ja ta tõotas vangishoidmise eest mitte ordule kätte maksta. 5. augustil 1344 on ta viibinud Tallinnas. Kuninga teenistuses ta enam ei jätkanud. Järgnevalt pole Konrad Preeni kohta teateid vähemalt kuni 1354. aastani, mil Rostockis välja antud ürik mainib kolme Konrad Preeni nimelist isikut, kelle hulgas võis olla ka endine asehaldur.