Sõjamäe lahing

Sõjamäe lahing oli Jüriöö ülestõusu lahing 14. mail 1343 Tallinna lähedal.

Jüriöö park Sõjamäel

Liivi orduväe ja eestlaste maleva vahel toimunud lahingu paika hakati rahvasuus nimetama Sõjamäeks.

Tänapäeval on selles kohas Tallinna Lasnamäe linnaosa Sõjamäe asum, lahingupaika tähistab Jüriöö ülestõusu mälestusmärk Jüriöö pargis.

Eellugu muuda

Pärast ülestõusnud maarahva saadikute ehk eestlaste kuningate mõrvamist Paides asus suur orduvägi Burchard von Dreilebeni juhtimisel Tallinna poole teele. Eestlased saatsid neile vastu väesalgad tõkestuslahingute pidamiseks, mis toimusid 11. mail Kämbla küla juures ning siis Kanaveres.

Lahing muuda

14. mail 1343 jõudis orduvägi Tallinna lähistele ja jäi linnast penikoorma (umbes 10 km) kaugusel paigale. Ordumeister kartis, et rüütlite raskeratsaväge nähes võib eestlaste malev jällegi taktikaliselt lähedal asuvasse sohu taanduda nagu Kanaveres. Seetõttu otsustas ordumeister pettust kasutada. Ta saatis Võnnu ja Turaida foogtid kahe lipkonnaga aja võitmiseks eestlaste malevaga rahu pakkumise ettekäändel petteläbirääkimisi pidama. Foogtid jõudsidki eestlastega kokkuleppele ning ordu peavägi liikus Lasnamäele ülestõusnute laagri alla. Seejärel saatis ordumeister uue saadiku eestlaste juurde, kes andis teada, et ordu on leppest lahti öelnud ning eestlased valmistugu lahinguks. Ülestõusnute malev hakkas kohe varasema plaani järgi soo poole taganema, kuid selleks ajaks oli orduvägi tee sohu tõkestanud. Järgnevas Sõjamäe lahingus kaotas kroonikate andmetel elu 3000 eestlast ning eestlaste peavägi sai lüüa. Ülestõusnute otsusekindlusest annab aimu krooniku kirjeldus langenut teeselnud eestlasest, kes tapluse järel ühele lahinguvälja uudistama tulnud Tallinna linnakodanikule veel poolsurnunagi kallale tunginud.[1]

Liivi ordu ja eestlaste maleva vahel toimunud lahingu paika hakati rahvasuus nimetama Sõjamäeks, mis praegu on asum Tallinna Lasnamäe linnaosas.

Viited muuda

  1. *Sulev Vahtre (tõlkija ja kommenteerija). (Bartholomäus Hoeneke) Liivimaa noorem riimkroonika: (1315-1348). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960. Lk 85.