Ava peamenüü

Komberuum on keele, kommete ja väärtustega moodustunud hüpoteetiline sidus keskkond, mis tekib, kui kultuuriruumile (keel ja kunstid) lisada harjumused ja tavad.[1][2] Termin pole kasutusel sotsiaal- ja humanitaarteaduste sõnavaras ning niimoodi defineeritud mõiste tõlgendusjõud ja asjakohasus on küsitav.[3]

Mõiste päritolu ja kriitikaRedigeeri

Mõiste tõi laiemasse avalikku kasutusse Kersti Kaljulaid 24. veebruaril 2017 peetud presidendi aastapäevakõnes, kuid selgitas selle tähendust juba 2016. aasta aastalõpuintervjuus rahvusringhäälingule, vastates küsimusele liberaalse konservatiivsuse kohta.[4][5]

Ajaloolane Marek Tamm on võrrelnud komberuumi mõistet Lauri Vahtre arusaamaga rahvuslikust kultuuriväljast ning osutanud, et Kaljulaidi poolt esitletud komberuumi mõistes on ühendatud konservatiivne kohalike tavade ülimuslikuks pidamine ja globalistlik arusaam "kaasaskantavast riigist", mille puhul kohalike tavade seotus riigiga pole kuigi oluline, ning mõiste puhul on küsitav, kuidas need kaks peaksid omavahel ühendatud olema. Kas selline komberuumi mõiste seob kultuuri ja tavad liiga julgelt territoriaalsusega?[6]

Kolumnist Ahto Lobjakas on kritiseerinud Kaljulaidi komberuumi mõistet, kuna see üritab importida konservatiivse liberalismi ideed, et seadused püsivad tänu kommetele, kuid see ei saa töötada meie olukorras, kus "komberuum tuleb alles määratleda".[7]

Teoloog Leho Lamus õigustab komberuumi termini kasutust järgnevalt. Seadustesse on kirjutatud, kuidas saada kodanikuks, aga komberuumi järgides saadakse osaks rahvast. Komberuum on ühiskonna toimimise alus. Riigikeeles kõnelda (kodus või sõpradega) pole kohustus, aga selleks võiks olla valmidus. Komberuum on need tavad, kombed, väärtused, ideaalid ja käitumismustrid, mis reguleerivad kõiki meie tegevusi hommikust õhtuni ning iseloomustavad ühe rahva elu tervikuna. Selles mõttes samastub mõiste komberuum Eesti Põhiseaduse sõnaga kultuur. Komberuum sisaldab rahva tähendusloome vahendite kogumit.[1]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri