Vikipeedia

Kohtukeemiaekspertiis

Kohtukeemiaekspertiis on kohtuekspertiisi üks alaliikidest. Selle ülesandeks on aidata kohtuarstidel kindlaks teha surmapõhjus ning elavate isikute korral tuvastada joobeseisundit põhjustavate ainete olemasolu bioloogilises vedelikes.[1]

Eestis viiakse kohtukeemiaekspertiise läbi Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtukeemia laboratooriumis.

Eesmärk muuda

Kohtukeemia sünniks peetakse 1840. aastat, kui Marie Lafarge mürgitas oma mehe arseeniga. Pariisi oli kohale kutsutud ekspert Mathieu Orfila, kes näitas kohtule ette metallilist arseeni, mis oli ohvri kehast eemaldatud.

Dragendorff hakkas esimesena lugema kohtukeemia loenguid ja viis läbi erikursused farmatseutilises keemias.[2]

Kohtukeemiaekspertiisi uuringud viiakse läbi mürgiste, narkootiliste, psühhotroopsete ja tugevate ainete ning nende muundumisproduktide isoleerimiseks, identifitseerimiseks ja kvantifitseerimiseks, peamiselt inimkeha elundites ja bioloogilistes vedelikes, ravimites, toitudes, jookides ja esemetes tulemuste tõlgendamiseks.[1]

Liigitamine muuda

Kohtukeemiaekspertiisi liigitatakse järgmiselt:

  • alkoholiekspertiis,
  • lõhkeaineekspertiis,
  • narkootilise aine ekspertiis,
  • põlevvedelikuekspertiis,
  • toksikoloogiaekspertiis, mille alaliigid on alkoholiekspertiis bioloogilisest materjalist ja narkootilise aine ekspertiis bioloogilisest materjalist.[3]

Laboritöö muuda

Ekspertiise tehakse kohtukeemia laborites. Laboritöö eesmärkideks on aidata kaasa surma põhjuse väljaselgitamisele, teha kindlaks keelatud ainete kasutamine, tuvastada isikuid (tundmatuid, kuriteos kahtlustatavaid) ja põlvnemist ning aidata kaasa kuriteoskeemide rekonstrueerimisele.[1]

Selle ekspertiisi läbiviimiseks on vaja omada keemia eriteadmisi ja tunda meetodeid. Tänapäeval on maailmas kasutatavate keemiliste ainete koguarv jõudnud mitme miljonini. Ained ja materjalid erinevad üksteisest oma omaduste, oleku ja koostise poolest, seepärast teostatakse ainete ja materjalide uurimist erinevate meetodite ja erinevate vahendite abil.[1]

Kohtukeemiliste uuringute läbiviimisel on oluline, et laborisse jõuaksid koos proovidega võimalikult täpsed eelandmed. Näiteks, kui on leitud tänavalt surnu, kellel on süstal kõrval, siis tuleb eelandmetesse kirjutada: leitud tänavalt, süstal kõrval. Labori tööd hõlbustab ka see, kui surnu kõrvalt leitud süstlad, tabletid, pulbrid, pudelid jms saadetakse laborisse.[1]

Soovituslikult peab labor olema akrediteeritud. Akrediteerimine on protseduur, mille tulemusena selleks volitatud asutus annab ametliku tunnustuse, et labor on mingis valdkonnas kompetentne. Sisuliselt on tegemist eksamiga, mille käigus hinnatakse konkreetse meeskonna kokkumängu ning tehniliste vahendite ja üksikliikmete individuaalse pädevuse vastavust eksaminõuetele. Selleks, et saada akrediteeringut, peab labor vastama standardile EVS-EN ISO/IEC 17025:2006 "Katse- ja kalibreerimislaborite üldnõuded".[1]

Ekspertiisid ja uuringud muuda

Kohtukeemia ja -bioloogia labori töö põhiosa moodustavad kohtukeemia uuringud surma põhjuse väljaselgitamiseks, mida tehakse kohtuarsti saatekirja alusel. Uuritakse verd, uriini, maksa, maosisu ja teisi bioloogilisi materjale.

Kohtueelsete uurimisasutuste ekspertiisimääruse alusel tehakse laboris ka asitõendite kohtukeemia ekspertiise keelatud ainete sisalduse kindlakstegemiseks. Ekspertiisi objektideks on bioloogiliselt saastunud kasutatud süstlad, millest määratakse narkootilisi ja psühhotroopseid aineid.[1]

Lisaks kohtukeemia ekspertiisile ja kohtuarstliku ekspertiisi juurde kuuluvate kohtukeemia uuringutele tehakse laboris eraisikutele ja haiglatele ka tasulisi kohtukeemia uuringuid – etanooli, surrogaatide, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete või ravimainete määramiseks.[1]

 
Keemikutel oli võimalik tuvastada ammooniumnitraadi kütteõli lõhkeaine Oklahoma linna pommitamisest

Roll kriminaalsetes uurimistes muuda

Kohtukeemiku analüüs saab anda juhtnööre, mis aitab uurijaid ise ning lisaks saab, kas kinnitada või ümber lükata kahtlusi. Erinevate substantside tuvastamisel kuriteopaigast, saab öelda uurijatele, mida tuleks täpsemalt otsida uurimise käigus. Tulega seotud uuringute puhul saab kohtukeemik tuvastada, kas põlengu kiirendajad nagu bensiin ja petrooleum olid selle tekitajad või mitte, kui jah siis saab arvata, et juhus oli tahtlik.[4]

Kohtukeemikud saavad samuti kitsendada kahtluse all olevaid inimesi nendeni, kellel oli võimalik ligi pääseda kuriteopaigal leitud substantsidele. Näiteks plahvatustega seotud juhtumid, kus identifitseeritakse RDX-i või C-4 olemasolu saab kahtlustada isikut, kellel on ühendused militaarse väega, sest neid aineid kasutatakse sõjalise otstarbega (sõjaväes). Samas, kui leitakse TNT-d, siis kahtlusaluste hulk suureneb, kuna seda lõhkeainet kasutatakse nii lammutustöödel kui ka sõjaväes.[5]

Mürgitusega seotud uurimistel, spetsiifiliselt mürkide tuvastamine saab anda uurijatele aimu, mida täpsemalt otsida, kui nad intervjueerivad potentsiaalseid kahtlusaluseid.[6] Näiteks juhtum, kus kinnitati ritsiini olemasolu annab uurijatele märku, et kurjategijat tuleks otsida ritsiini lähteainega kokku puutuvaid inimesi ehk neid, kellel on võimalus kätte saada riitsinuse taime.[7]

Lisaks eelnevale saavad kohtukeemikud aidata kinnitada või ümber lükata uurija kahtlus uimastite või alkoholi juhtumites. Abivahendid, mida kohtukeemikud kasutavad on võimelised tuvastama väikseid koguseid ja täpne mõõtmine võib olla oluline selliste kuritegude puhul nagu sõiduki juhtimine ebaadekvaatses olekus (alkoholi joobes, narkootilise mõju all), sest on olemas konkreetsed alkoholi piirimäärad, millest karistus läheb rangemaks.[8] Üledoosi kahtluse all olevates juhtumites saab inimese kehas leitud narkootikumi kogus kinnitada või välja jätta üledoosi, kui surma põhjustajat.[9]

Ajalugu muuda

 
Apteegis kunagi kättesaadav pudel strühniiniekstrakti

Varasem ajalugu muuda

Läbi ajaloo on kasutatud mõrvamiseks palju erinevaid mürke, sealhulgas arseeni, musta belladonnat ehk karumustikat, täpilist surmaputka, strihniini ja kuraaret.[10] Kuni varajase 19. sajandini ei eksisteerinud meetodeid, mis tuvastaksid täpselt, kas kindel kemikaal oli olemas ning mürgitajad said harva karistada oma kuritegude eest.[11] 1836. aastal, üks esimesi suuri sissepanekuid kohtukeemiasse oli tutvustatud briti keemiku James Marshi poolt. Tema lõi Marshi testi arseeni tuvastamiseks, mida kasutati tõhusalt kohtuprotsessides mõrvarite üle.[12] Samal ajajärgul hakati kohtuekspertiisi toksikoloogiat tunnustama iseseisva alana. Mathieu Orfila, "toksikoloogia isa", tegi suurejoonelisi edusamme varajasel 19. sajandil.[13] Pioneer kohtukeemia mikroskoopia arendajana edendas Orfila vere ja seemnevedeliku tuvastamist. Orfila oli ka esimene keemik, kes klassifitseeris edukalt erinevad kemikaalid kategooriatesse: söövitajad, narkootikumid ja astrigeenid.[11]

Järgmine edusamm mürkide avastamisel tuli 1850. aastal, kui keemik Jean Stas lõi kehtiva meetodi, mis lasi inimkoes taimekultuuride alkaloide tuvastada.[14] Stasi meetod omandati kiiresti ning samuti kasutati seda edukalt kohtus, kus mõisteti süüdi krahv Hippolyte Visart de Bocarmé oma naisevenna mõrvamises nikotiiniga.[14] Stas oli võimeline edukalt isoleerima alkaloidi ohvri organitest. Tema protokoll oli hiljem muudetud, et oleks võimalik testida kofeiini, morfiini, strihniini, oopiumi ja kiniini olemasolu.[15] Lai valik kohtukeemia analüüsi vahendeid hakkas laienema samal ajaperioodil. Varajasel 19. sajandil nähti Joseph von Fraunhoferi leiutist spektroskoop.[16] 1859. aastal, keemik Robert Bunsen ja füüsik Gustav Kirchhoff laiendasid Fraunhoferi leiutist.[17] Nende eksperimendid spektroskoobiga näitasid, et spetsiifilised substantsid lõid unikaalse spektri, kui aine oli avatud eriomastele valguslainetele. Kasutades spektroskoopi, kaks teadlast olid võimelised kindlaks tegema aineid põhinedes nende spektrile, see andis meetodi tuvastada tundmatuid aineid.[17]

1906. aastal botaanik Mikhail Tsvetinventedi kasutas kromatograafiapaberit (õhukese kromatograafiapaberi eelkäija), et eraldada ja uurida taimseid valgud, mis on klorofülli koostiseks.[15] Kui kohtukeemikud olid võimelised eristama segude üksikuid komponente, said nemad uurida tundmatuid materjale ning võrrelda olemasolevate ainete andmebaasiga ja teadaolevate väärtustega eraldatud komponentide retentsioonitegurite sobitamisega saab tuvastada materjale/aineid.[18]

Tänapäev muuda

Tänapäeval toetuvad kohtukeemikud mitmesugustele abivahenditele, et tuvastada kuriteopaigast leitud materjalid. 20. sajandil ilmus mitmeid uuendusi tehnoloogias, mis aitasid keemikutel tuvastada ise väiksemas koguses aineid veelgi täpsemalt. Esimeseks suureks sammuks sellel sajandil peetakse 1930ndatel spektromeetri leiutamist, millega sai mõõta signaale infrapunakiirgusega. Varajased infrapunaspektromeetrid kasutasid monokromaatorit, mis mõõtis ainult valguse neeldumist väga kitsas lainepikkuses. Alles 1949. aastal täiendas Peter Fellgett infrapunaspektromeetriat, millega sai mõõta kogu infrapunakiirgust korraga.[19] Fellgett kasutas ka Fourier' teisendust, mis oli matemaatiline meetod, millega sai signaali individuaalseteks sagedusteks lahti võtta, et mõista tohutult palju andmeid infrapuna analüüsist kindla materjali suhtes.[19] Selle leiutamise ajast saati Fourier' teisenduse infrapunaspektromeetria (FTIR) vahendid on saanud äärmiselt tähtsa osa kohtukeemia analüüsidel tundmatute ainete suhtes, sest neid on kiire ja turvaline kasutada. Spektroskoopia oli hiljem täiustatud 1955. aastal aatomispektroskoopia (AA) loomisega Alan Walshi poolt.[20] AA-analüüs saab kindlaks teha täpsed elemendid, millest koosneb proov, koos selle kontsentratsiooniga, lastes kergesti tuvastada sellised rasked metallid nagu arseen ja kaadmium.[21]

Edusammud kromatograafia alal saabusid 1953. aastal, kui Anthony T. James ja Archer John Porter Martin leiutasid gaasikromatograafia, millega sai eraldada lenduvaid vedelikke sarnaste keemispunktidega. Lenduvate vedelike segud eraldati vedelikukromatograafiaga, aga ained sarnase säilitamise ajaga ei saanud lahendatud kuni üliefektiivse vedelikukromatograafia (HPLC) leiutamisega Csaba Horváthi poolt 1970. aastal.[22] Modernsed HPLC vahendid on võimelised tuvastama ja lahendama ained, mille kontsentratsioon on madalamad kui osakesed miljoni kohta. Üks tähtsamaid verstaposte kohtukeemia arengus oli 1955. aastal gaasikromatograafia-massispektromeetria (GC-MS) leiutamine Fred McLafferty ja Roland Gohlkei poolt.[23][24] Gaasikromatograafi ja massispektromeeteri ühendamisel saadi tuvastada rohkem aineid.[24] GC-MS-analüüsi on laialdaselt peetud kohtuekspertiisi kuldstandardiks selle tundlikkuse tõttu ja võime kvantifitseerida olemasoleva aine kogust.[25]

Vahendite tundlikkus on suurenenud sedavõrd, et ühendites on võimalik tuvastada mõningaid lisandeid, mis võimaldavad uurijatel jõuda jälile kemikaalide tootja konkreetsele partiile.[6]

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Maarika Väli, Ilona Drikkit, Eve Sepp, Jana Tuusov, Enn Vellend, Tanel Vaas, Gunnar Tasa, Vitali Vassiljev, Mailis Tõnisson, Delia Lepik, Aime Riikoja (2005). Kohtuarstid - eksperdid õiglase kohtuotsuse taga. Tallinn. Lk 188.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. ↑ "Weissenstein".
  3. ↑ Justiitsminister. "Riiklikus ekspertiisiasutuses tehtavate ekspertiiside loetelu".
  4. ↑ Wal Stern. "Modern methods of accelerant analysis". 1995. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. märts 2023.
  5. ↑ "Common explosives". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. jaanuar 2016.
  6. ↑ 6,0 6,1 Bethany Halford. "Tracing a Threat". 2012.
  7. ↑ Joseph Goldstein. "Woman rrom texas is charged in ricin case".
  8. ↑ "Legal BAC Limits Data by Country".
  9. ↑ "Toxicology screen". The New York Times.
  10. ↑ Miss Cellania. "5 classic poisons and the people who used them".
  11. ↑ 11,0 11,1 Richard. A Pizzi. "Pointing to poison" (PDF).
  12. ↑ Stephanie Watson. "How forensic lab techniques work".
  13. ↑ "Mathieu Joseph Bonaventure Orfila (1787–1853)". National Library of Medicine.
  14. ↑ 14,0 14,1 Robert Wenning (aprill 2008). ""Back to the Roots of Modern Analytical Toxicology: Jean Servais Stas and the Bocarmé Murder Case"". Drug Testing and Analysis. Vaadatud 9.04.2020.
  15. ↑ 15,0 15,1 ""Technologies"". National Library of Medicine. 5. juuni 2014.
  16. ↑ "The Encyclopedia Americana". The Encyclopedia American Corporation.
  17. ↑ 17,0 17,1 ""Spectroscopy and the Birth of Astrophysics"4". American Institute of Physics. 7. september 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. september 2015.
  18. ↑ Felicity Carlysle (26. juuli 2011). ""TLC the Forensic Way"". Glasgow Insight Into Science & Technology. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. juuli 2016.
  19. ↑ 19,0 19,1 Michele. R. Derrick; Dusan Stulik; James. M. Landry (1999). "Infrared Spectroscopy in Conservation Science" (PDF). Los Angeles: The Getty Conservation Institute.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  20. ↑ Willis, J B (1993). "The Birth of the Atomic Absorption Spectrometer and its Early Applications in Clinical Chemistry" (PDF). Clinical Chemistry.
  21. ↑ Willis, J B. "Determination of Lead and Other Heavy Metals in Urine by Atomic Absorption Spectroscopy". Analytical Chemistry. Lk 614–617.
  22. ↑ Patricia Forbes (2015). Monitoring of Air Pollutants: Sampling, Sample Preparation and Analytical Techniques. Comprehensive Analytical Chemistry. Lk 274.
  23. ↑ Mark Jones. ""Gas Chromatography-Mass Spectrometry"". American Chemical Society.
  24. ↑ 24,0 24,1 Gohlke, Roland S.; McLafferty, Fred W (1993). Early Gas Chromatography/Mass Spectrometry. Journal of the American Society for Mass Spectrometry. Lk 367–371.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  25. ↑ Kapur, BM. ""Drug-testing Methods and Clinical Interpretations of Test Results"". Bulletin on Narcotics.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kohtukeemiaekspertiis&oldid=6506184"