Keszthely kultuur

Keszthely kultuur kujunes välja umbes aastavahemikus 500–700 Pannoonia romaniseerunud elanike hulgas, kes elasid Castellumi-nimelises kindlustatud küla piirkonnas (tänase Ungari lääneosas Balatoni järve lähedal asuv Keszthely asula).

Vaade õhust roomaaegse Keszthely kultuuri keskusele Gorsium-Herculia asulale (tänapäeval Táci küla Ungaris)

See kultuur õitses ajal, mil Pannooniat domineerisid sealsed avaarid ja see on eriti tähelepanuväärne Keszthely käsitööliste valmistatud (peamiselt kullast) esemete poolest.

Ajalugu

Nime Bonosa kandev nõel ja Bütsantsi stiilis sõrmused

„Fenékpuszta [Keszthely's] ... on väljakaevamistega leitud ainulaadne leidude rühm, mis ei vihja mitte ainult kristlastele, vaid ka roomlastele ... Seal on leide nagu nime BONOSA kandev kullast nõel, mis tõestab, et [peale barbarite sissetunge] jäi Fenékpusztasse alles teatud Rooma mõjutustega etniline rühm“

Lääne-Rooma keisririigi Pannoonia provintsi laastasid barbarite (hunnid, gepiidid, avaarid jne) sissetungid. Rünnakud elasid muuhulgas üle ka mõni tuhat Pelso järve (tänapäevane Balaton) ümbruses asunud kindlustatud külades (nt Keszthely küla) elanud romaniseerunud pannoonlast.

Rooma provints Pannoonia ja seda ümbritsenud alad

Pannoonia roomlastest elanikkond pani aluse Keszthely kultuurile, mis arenes peamiselt 6. ja 7. sajandil. Selle kultuuri esemed valmistati Rooma päritolu töökodades, mis asusid peamiselt Keszthely-Fenékpuszta ja Sopianae (tänapäeva Pécs) kindlustatud asulates. Roomlastest käsitöölised võisid töötada oma gepiididest ja avaaridest isandate heaks.

Avaaride valitsemine

Avaari khaaniriigi valitsemise ajal Keszthely lähedal asunud Fenékpuszta kindlust ei okupeeritud ja seega said sealsed algsed romaniseerunud elanikud segamatult edasi elada. Nad tasusid rahu eest avaaridele toidu ja käsitöökaupadega. Pärast aastat 568 saabusid piirkonda uued romaniseerunud kristlastest pannoonlased: ilmselt tulid nad hävitatud Aquincumi linnast (tänapäeva Budapest). Keszthely-Fenékpuszta kindlusest sai 30-kilomeetrise läbimõõduga piirkonna, mille elanikud matsid oma surnuid Bütsantsi päritolu ehete ja riietega ehitult, keskus. Nad taastasid kindluse basiilika, kuhu maeti kogukonna tähtsamad isikud. Nende jõukad sugulased leidsid oma viimse puhkepaiga lähedalasuva horreumi (aida) kõrval.

Pärast kodusõda

Aastal 626 said avaarid Konstantinoopoli all Bütsantsi vägedelt tõsiselt lüüa ja sellele järgnes kodusõda. Keszthely-Fenékpuszta kogukonna juhid olid toetanud neid, kes hiljem alistati. Seetõttu piirasid avaarid Fenékpuszta kindlust ja hävitasid selle. Nad sundisid sealse elanikkonna linnakeskuse territooriumile kolima ja sealne kogukond allutati sõjaväelisele valitsemisele.

Piirkonnas leitud 7. ja 8. sajandist pärinevad kalmistud sisaldavad nii avaaride kui kristlaste haudu, kuid mõlema kogukonna surnud olid maetud eraldi. Erinevad religioonid ei võimaldanud neil isegi pärast surma seguneda. Pannoonia romaani keelt rääkinud kristlastest elanikkond lõigati välismaailmast ära ja nad lõid ainulaadse endale iseloomuliku materiaalse kultuuri, mida me tunneme Keszthely lähedal asuvatelt kalmistutel leitud esemete kaudu. Nende leidude kohta on kasutusele võetud termin "Keszthely kultuur". Kuna Balatoni järve juures ristusid Doonaud ja Vahemerd ühendavad teed, oli Keszthely tollal Pannoonia piirkonna keskus.

Frankide vallutused

8. sajandi lõpul vallutasid Karl Suure juhitud frangid avaaride riigi ja tungisid Pannoonia tasandikele. Keszthely ümbruses elanud ristiusustatud ja romaniseerunud elanikkond võttis kiiresti omaks läänekristluse kombed, mis muuhulgas tähendas ka seda, et nad matsid oma surnuid ilma hauapanusteta: seega on sellest ajast alates võimatu neid eristada.

Fenékpuszta kindlus parandati uuesti 9. sajandil ja selle müürid andsid edaspidi peavarju sajandi alguses piirkonda rännanud avaaride ja lõunapoolsete slaavi rahvaste järeltulijatele. Nende kalmistutel säilisid mitmed paganlikud kombed.

Kadumine

10. sajand oli Keszthely ajaloo pimedaim ajajärk. Teada ei ole mingeid jälgi võimalike alles jäänud varasema perioodi romaniseerunud Pannoonia elanikkonna ega piirkonna vallutanud ungarlaste kohta.

Käsitöö

Kultuurile omased rõivastel kasutatud nõelad ja korvikujulised kõrvarõngaste ripatsid

Tänapäevane kujutis 6. sajandi Rooma Pannoonia tüdrukust, kes kannab Keszthely kultuuri ehteid

6. sajandi lõpuks maeti romaniseerunud elanikkonna liikmeid peamiselt endiste Rooma kindluste Keszthely (toona Castellum) ja Pécsi (toona Sopianae) lähedale vastselt rajatud kalmistutele. Surnud maeti sinna ridades. Avaaride valitsemise ajal saabus piirkonda romaniseerunud inimesi ja bütsantslasi Balkanilt ja nad aitasid vilunud käsitööliste kogukonda arendada. Need kogukonnad, mille liikmed olid ilmselt kristlased, säilitasid või uuendasid oma kunstilisi suhteid Vahemere-äärse romaniseerunud elanikkonnaga..

Keszthely kultuuri naistele iseloomulik rõivastus sisaldas korvikujuliste ripatsitega kõrvarõngaid, varajaste kristlike motiividega kettakujulisi rinnanõelu ja rõivaste kinnitamiseks mõeldud nõelu. Mainitud varajaste kristlike motiivide hulka kuulusid ristid, linnukujulised rinnanõelad ja lindudega kaunistatud nõelad (ühel linnukujulisel rinnanõelal leidub ka sisselõigatud rist).

Enamus Pannoonia romaniseerunud elanikkonnast segunes avaaridega ja nende hilisantiikaegse kultuuri omanäolist "saart" on dokumenteeritud vaid Keszthely vahetus läheduses, kus nende traditsioonilisi rõivaid kanti kuni 9. sajandi alguseni. Seejärel kaotasid sealsed elanikud kontakti Vahemere piirkonnaga..

Keel

Vaata ka: Pannoonia romaani keel

Keszthely asunduse nime samastatakse piirkonna roomaaegse ladinapärase nimetusega castellum ('loss').

Lingvistid Alexandru Magdearu (teoses "Românii în opera Notarului Anonym") ja Julius Pokorny (teoses "Indogermanisches etymologisches Wörterbuch") on kirjutanud, et sõna "kestei" (nagu kohanime Keszthely ungari keeles hääldatakse) sarnaneb veneetsia/istria sõnaga caestei ('loss'), mis on üks väheseid väljasurnud Pannoonia romaani keelest säilinud sõnu.

Kirjandus

• Magdearu, Alexandru. "Românii în opera Notarului Anonym". Centrul de Studii Transilvane, Bibliotheca Rerum Transsylvaniae, XXVII. Cluj-Napoca, 2001.
• Mócsy, András. "Pannonia and Upper Moesia: A History of the Middle Danube Provinces of the Roman Empire". Routledge. London, 1974. ISBN 0-7100-7714-9.
• Mommsen, Theodor. "The Provinces of the Roman Empire". Barnes & Noble. New York, 2003.
• Remondon, Roger. "La crise de l’Empire romain". Collection Nouvelle Clio – l’histoire et ses problèmes. Paris, 1970.
• Szemerényi, Oswald. "Studies in the Kinship Terminology of the Indo-European Languages". Leiden, 1977.
• Tagliavini, Carlo. "Le origini delle lingue neolatine". Patron Ed. Bologna. 1982.

Välislingid

• "Pannonia and Upper Moesia: A History of the Middle Danube Provinces of the Roman Empire". Kezsthely (Fenékpuszta) roomlastest V ja VI sajandil