Kere (ehitis)
Kere (ka keres ja keri) oli ajutine kalurionn, mida talvisel noodapüügil kasutasid põhiliselt Peipsi kalurid[1].
Ajaloost
muudaEestis oli kere tuntud hiljemalt 17. sajandist, Põhja-Euroopas oli see juba varemgi laialdaselt levinud[2].
Suurus
muudaKere oli väike neljakandiline harikatusega ehitis, kõrgusega 2–3 meetrit, põrandapinnaga 4–9 m2. Kere suurus sõltus sellest, kas seda kasutasid võrgumehed või suurem hulk püüdjaid.
Ehitus
muudaPalkidest või lattidest ehitati onni tugiraam, seinte ja katuse kate oli puukoorest, hiljem ka laudadest. Põrandaks olid lahtised lauad, õled või hein jää peal. Ehitisel oli uks ja üheruuduline klaasaken, sees oli väike ahi, mille plekk-korsten pandi läbi seina või katuse. Katuse all oli õrs riiete kuivatamiseks. Tuleasemeks oli liiva või mullaga täidetud laudkast ehk patsas[1].
Kasutamine
muudaKered ehitati valmis maal ja püügihooaja algul veeti need regede või jalastega järvejääle, kus nad paiknesid reas, jättes vahed hobuste ja varustuse tarvis. Püügi vaheaegadel süüdati sees lõke, mis andis sooja. Kala keedeti õrre külge riputatud pajas. Püügihooaja lõpul veeti kered kaldale tagasi[2].
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Arvi Ränk. Eesti etnograafia sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996. Lk 58
- ↑ 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 80