Keelemäng

Keelemäng (inglise language-game; saksa Sprachspiel)

Teoses “Tõsikindlusest” (e. k 2000) L. Wittgenstein kirjutab: Keele “olemuseks” on keelemäng, mis sisaldab lisaks keelele tegevusi, millega too läbi põimub (§7). Keelemäng on algfenomen, primaarsus (§654, 656), mis põhineb antud keelemängu raames analüüsimatutele reeglitele (§199). Kui võtame omaks reeglite tavast tulenevuse, eel-keelelisuse, kaob metafüüsiline põhivajadus piire tõmmata (§76) - pole vaja mingit teooriat, vaid ainult keelemängu kirjeldusi (§109). Reeglite vajalikkus, mille tõestuseks Wittgenstein toob hulganisti näiteid, näitab aga omakorda, et mängul (keelel) on mõtet vaid kogukondlikus kontekstis (§202). See on lühidalt Wittgensteini positiivne programm, ülejäänu on kriitika: asja-mõiste vastavusel põhineva keelekäsituse kriitika, Descartes'ist alguse saanud absoluutse kahtluse kriitika (vt §§60, 107, 303, 420), filosoofia kriitika üleüldse. Viimasel puhul kasutab Wittgenstein põhiliselt retoorilisi kujundeid. Kindlasti oli Wittgenstein oluline kuju loogika-dogmatismi kõigutamisel keelefilosoofias.