Tõsikindlusest

"Tõsikindlusest" (saksa keeles Über Gewissheit) on saksa filosoofi Ludwig Wittgensteini postuumselt ilmunud raamat, mille koostasid ja andsid pärast Wittgensteini surma välja Elisabeth Anscombe ja Georg Henrik von Wright. Raamat ilmus saksa keeles 1969. aastal ja eesti keeles Andres Luure tõlkes 2000. aastal.

Raamatu aluseks on märkmed, mille Wittgenstein tegi kahe aasta jooksul enne oma surma. Vaatluse all on peaasjalikult epistemoloogilised küsimused ehk teadmise olemus, ning arutluse lähtekohaks on George Edward Moore’i 1939. aastal peetud ettekanne "Välismaailma tõestus". Wittgenstein uurib kahtlemise olemust ja võimalikkust ning jõuab järeldusele, et mõned asjad peavad jääma kahtluse alt välja selleks, et inimtegevus saaks üldse võimalik olla. Sealjuures on kahtlemine ise samuti tegevus.

Kahtlus on väljendatav ainult uskumuste taustal ning seepärast tuleb kahtlus selle kõige äärmuslikumas vormis tagasi lükata, sest kahtlus läheb seal vastuollu selle väljendamist võimaldava taustsüsteemiga.

„

114. Kes ei ole kindel üheski tõsiasjas, see ei saa olla kindel ka oma sõnade tähenduses. 115. Kes tahaks kahelda kõiges, see ei jõuakski kahtluseni. Juba kahtlemise mäng ise eeldab kindlust.

“

"Tõsikindlusest".

Wittgenstein pakub raamatus välja ka uusi võimalusi filosoofilise skeptitsismi kummutamiseks.

Vaata ka

• "Välismaailma tõestus"
• "Filosoofilised uurimused"
• Keelemäng
• Skeptitsism