Kasutaja:Taurus404/1946. aasta Iraani kriis
1946. aasta Iraani kriis, Iraani allikates tuntud kui Aserbaidžaani kriis (pärsia keeles غائله آذربایجان, latiniseeritult Qaʾilih Âzarbâyjân) üks esimesi külma sõja kriise, mille põhjustas Jossif Stalini Nõukogude Liidu keeldumine okupeeritud Iraani territooriumist loobumisest, hoolimata sellest, et seda oli korduvalt lubatud. Teise maailmasõja lõpp oleks pidanud tooma liitlaste okupatsiooni lõpu Iraanis. Selle asemel kuulutasid nõukogudemeelsed iraanlased välja separatistliku Aserbaidžaani Rahvavalitsuse[1] ja kurdi separatistliku Mahabadi Vabariigi. Ameerika Ühendriikide surve Nõukogude Liidu taganemiseks oli esimene tõend Trumani doktriini ja ohjeldamispoliitika edukusest.
1941. aasta augustis ja septembris oli Nõukogude Punaarmee okupeerinud Pahlavi Iraani põhjaosa ning Suurbritannia väed kesk- ja lõunaosa.[2] Ameeriklased ja britid kasutasid Iraani transporditeena Nõukogude Liidu sõjategevuse toetamiseks.
Pärast Iraani okupeerimist nõustusid need liitlasväed Iraanist taganemiseks kuue kuu jooksul pärast vaenutegevuse lõppu.[2] Kui see tähtaeg 1946. aasta alguses saabus, jäid Nõukogude võimud Jossif Stalini juhtimisel siiski Iraani. Peagi sai alguse kurdi ja aseri rahvavägede liit, mida Nõukogude Liit toetas relvade ja väljaõppega võitluseks Iraani vägedega,[3] mis tõi kokku 2000 inimohvrit. Iraani peaministri Ahmad Qavami läbirääkimised ja USA diplomaatiline surve Nõukogude võimule viisid lõpuks separatistlike Aserbaidžaani ja Kurdistani riikide langemiseni ning Nõukogude vägede taandumiseni.
1946. aasta Iraani kriis muuda
Taust muuda
Pärast seda, kui Saksamaa rikkus 1941. aasta juunis oma pakti Nõukogude võimudega ja tungis NSV Liitu, okupeerisid Ühendkuningriik ja Nõukogude Liit ennetava meetmena neutraalse Iraani, okupatsioon algas 25. augustil 1941 ning seda põhjendati vajadusega kasutada Iraani väravana Lendliisi tarnete toimetamiseks Briti Indiast Nõukogude Liitu.[4] Iraan oli olnud pikka aega Suurbritannia ja Venemaa mõjupiirkondade piiriks, kuid oli seni suutnud püsida mitmetest välissekkumistest hoolimata sõltumatuna, kasutades selleks ära kahe rivaalitseva suurriigi rivaalitsemist. Nüüd, kui kaks suurriiki seisid koos Saksamaa vastu, ei vastandunud miski enam Iraani ühisele okupeerimisele. Selle tulemusena sunniti Rezā Shāh 16. septembril 1941 troonist loobuma[2] ja pagendati Mauritiusele; uueks monarhiks sai tema poeg, kroonprints Mohammad Reza Pahlavi. Jaanuaris 1942 sõlmitud kolmepoolses lepingus kuulutati, et suurriikide sõjaline kohalolek ei ole okupatsioon, Iraan on nende liitlane ja lubati oma sõjaväed kuue kuu jooksul pärast sõja lõppu riigist minema viia.
Kogu ülejäänud sõja vältel kasutasid Ühendkuningriik ja USA Iraani kui olulist tarneliini Nõukogude Liitu selle sõjas Natsi-Saksamaa vastu. Nende varude liigutamiseks saabus riiki 30 000 USA relvastamata sõdurit ja transiiti läbi Iraani nimetati hiljem "sillaks võidule". Teherani konverentsil 1943. aastal andis Suur Kolmik täiendavaid kinnitusi Iraani tulevase suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse kohta ning lubas aidata kaasa sõjajärgsele ülesehitusele ja arengule.[4]
Ehkki Iraani okupatsioon pidi pärast Saksamaa alistumist lõppema, vaidles Stalin vastu Teherani konverentsil kokkulepitud ajakavale ning Churchilli ettepanekule Iraanist ennetähtaegselt lahkuda.[5] Pärast VJ päeva 1945. aasta septembris tõmbasid Ameerika Ühendriigid ja seejärel Ühendkuningriik oma väed lepingus ettenähtud aja jooksul tagasi. Nõukogude võim ei rikkunud mitte ainult 2. märtsi taganemistähtaega vaid oli selleks ajaks suurendanud oma sõjalist kohalolekut riigi lõunaosa suunal. 1945. aasta detsembri keskpaigaks olid nad vägede ja salapolitsei abil Iraani territooriumil loonud kaks nõukogudemeelset "Demokraatlikku Rahvavabariiki":[4] Aserbaidžaani Rahvavabariigi (mida juhtis Sayyid Jafar Pishevari) ja kurdi Mahabadi Vabariik (mida juhtis president Qazi Muhammad). See on veel üks näide Nõukogude Liidu sümpaatiast Keisri-Venemaa geopoliitilistele ambitsioonidele, kuna vaidlusaluse piirkonna oli Keisri-Venemaa okupeeritud juba 35 aastat enne seda, kui Venemaa tungis 1911. aastal Tabrizi.
Aserbaidžaani Rahvavalitsus muuda
Aserbaidžaani Demokraatlik Partei (ADP) asutati 1945. aasta septembris ja seda juhtis Gilani revolutsioonilise liikumise kauaaegne juht Jafar Pishevari. ADP laienes kogu Iraani Aserbaidžaanis ja algatas Nõukogude armee abiga kohaliku riigipöörde, mis takistas Iraani armeed sekkumast.[6] 1945. aasta septembri esimesel nädalal kuulutas Aserbaidžaani Demokraatlik Partei, et kontrollib Iraani Aserbaidžaani, lubas liberaalseid, demokraatlikke reforme ja saatis laiali Iraani kommunistliku partei Tudehi kohaliku haru.[7][8]
Hiljem 1945. aasta septembris andis Aserbaidžaani Demokraatlik Partei oma esimesel kongressil loa moodustada talupoegade relvajõud, mis 1945. aasta novembri keskpaigaks oli hõivanud kõik provintsi ülejäänud valitsusametikohad ning Iraani Aserbaidžaanist "sai autonoomne vabariik 39-liikmelise riikliku komitee juhtimise all".[9] Selle lühiajalise vabariigi ainsaks peaministriks oli Ahmad Kordary (vahel kirjutatud Kordari või Kodari).
Ehkki Nõukogude võim toetas algselt uut autonoomset omavalitsust ja takistas Iraani armeel taastamast keskvalitsuse kontrolli piirkonna üle, ei kestnud see kaua. Pärast Nõukogude väljaastumist sisenesid Iraani väed 1946. aasta detsembris piirkonda ning Pishevari põgenes koos enda valitsusega Nõukogude Liitu.[10]
Kurdi Mahabadi Vabariik muuda
Mahabadi Vabariik kuulutati välja 1945. aasta detsembris.[3] Loodava kurdi vabariigi eestvedaja, keda Nõukogude võim toetas, oli Mahabadi usuline ja tituleeritud juht Qazi Muhammad. Vaatamata Nõukogude vastuseisule asus mulla Mustafa Barzani mängima olulist rolli vastloodud Mahabadi vabariigi sõjaväes – Pešmergas. Barzani toel oli koos umbes 60 kurdi hõimujuhiga loodud KDP-I parteiplatvorm ning Qazi Muhammad valiti esimeseks presidendiks 22. jaanuaril 1946.
Kurdi vägesid nõustas ja korraldas Nõukogude sõjaväeohvitser kapten Salahuddin Kazimov.[3] Nõukogude võim laiendas oma mõju, saates vähemalt 60 kurdi Nõukogude Aserbaidžaani täiendavale sõjalisele väljaõppele. Kokku koosnes Mahabadi armee 70 tegevväelasest, 40 allohvitserist ja 1200 madalama astme reamehest.
29. aprillil 1946, ainult viis päeva pärast seda, kui Mahabadi Vabariik sõlmis sõjalise koostöö lepingu naaberriigi Aserbaidžaaniga, tuli vabariigi kagunurgas asuval esimesel kurdi rügemendil silmitsi seista 600 Iraani sõduriga, keda toetas suurtüki- ja ratsavägi.[3] Selles kokkupõrkes olid pešmergid Barzani juhtimisel Iraani jõudude vastu edukad, Qahrawasse jõudnud esimestele Iraani üksustele korraldati varitsus, milles tapeti 21, haavati 17 ja vangistati 40 sõdurit. See oli Mahabadi Vabariigi esimene võit.
Mahabadi pešmerga põrkas piirkonnas 1946. aasta mai alguses kokku ka Iraani luureüksustega.[3] Kurdi rünnakud piirdusid väiksemate kokkupõrgetega, kuna Nõukogude samas kuus kadus Nõukogude võim sellest piirkonnast, tõenäoliselt Nõukogude-Iraani naftaleppe tõttu. Kurdi vägede ja Iraani kindral Ali Razmara vahel 3. mail 1946 sõlmitud relvarahu hoidis ära suuremad rünnakud, soodustas taganemist ja võimaldas mõlemal poolel oma vägesid piirkonnas varustada.
15. juunil 1946 see ettevalmistusperiood lõppes, kuna teise kurdi rügemendi lahingupositsioone Mamashahis (Mil Qaranis) ründasid kaks Iraani pataljoni, mida toetasid suurtükivägi, tankid ja lennukid.[3] Kurdide lüüasaamine võimaldas Iraani sõjaväel hõivata mägismaad, püstitada vaatluspostid ja säilitada piirkonnas sõjaline kohalolek. Hõimude ühtsuse puudumine soodustas Mahabadi Vabariigi lagunemist pärast Mamashahi lahingut.
Kuna hõimkondlik toetus Qazi Muhammadi valitsusele kahanes, jäi Barzani pešmerga Mahabadi ainsaks võitlusjõuks.[3] Selle tagajärjel muutus Mahabadi seis 1946. aasta lõpuks lootusetuks, sest isegi lubatud Nõukogude abi ei jõudnud kohale. Mahabadi Vabariik seisis silmitsi oma kõige raskema väljakutsega, kuna Iraani väed kavatsesid Mahabadi tagasi vallutada pärast Iraani Aserbaidžaani hõivamist 1946. aasta detsembris. Ehkki teatav vastasseis püsis, pöördusid pooled lõpuks läbirääkimistele. Barzanid, sealhulgas pešmerga võitlejad ja nende perekonnad, taganesid Naqadasse 15. detsembril 1946 ja Iraani sõjavägi sisenes Mahabadi, lõpetades sellega ametlikult kurdide vabariigi lühikese eluperioodi.
Vaatamata Mahabadi vägede desarmeerimise katsetele õnnestus pešmergal suur osa oma relvastusest salakaubana välja toimetada. 1947. aasta märtsis seisid nad taas silmitsi Iraani vägedega. Märtsi keskel kaitses pešmerga end arvukate Iraani rünnakute eest, kuid Iraani väed jätkasid ründamist, värvates sageli rivaalitsevaid kurdi hõime Barzanide vastu.[3] Pešmerga saavutas ka mitu võitu, nende seas Nalosi lahing, kus pešmerga väed kasutasid oma suurtükiväge tõhusalt paljude Iraani sõdurite, sealhulgas Iraani rügemendi ülema kolonel Kalashi tapmiseks ja võtsid arvukalt vange. Varitsuses Iraani sõjaväe kolonni vastu õnnestus surmata viiskümmend Iraani sõdurit ja vangi võtta kindral Jahanbani poeg, leitnant Jahanbani. Pideva rünnaku all kurdide jõud siiski närbusid ning Mustafa Barzani mõistis vajadust Iraani eest põgeneda ja üle piiri Iraagi Kurdistani taganeda.
Pešmerga ja Barzani juhtkond taandusid Iraaki kahe lainega ning kuigi neil õnnestus võita Iraagi politsei ja jahi jõude, kellega nad põrkusid teel Barzani. Iraagi valitsus arreteeris šeik Ahmed Barzani ja Mustafa Barzanil kästi alistuda.[3] Kui iraaklased hakkasid vägesid mobiliseerima, et sundida Mustafat alistuma, otsustas ta taganeda Nõukogude Liidu suunas. Teekond algas 1947. aasta mais, kui Barzani väed sattusid enda teel Iraani sõjaväega kokkupõrgetesse.
9. juunil 1947 ründas pešmerga armeekolonni küljelt.[3] Kahesuunalise rünnaku ajal, mida juhtisid nii Mustafa Barzani kui As'ad Khoshavi, tappis pešmerga sadu Iraani sõdureid, hävitas mitu tanki, lõi välja suurtükipatarei ja laskis alla Iraani lennuki. Suuteskogu kogu ülejäänud teekonna vältel Iraani valutsusvägedega kokkupõrgetes hoiduda, ületasid Barzanid koos üle 500 pešmerga võitleja ja nende peredega Araksi jõe ning saabusid Nõukogude Liitu 18. juunil 1947.
Diplomaatiline surve ja toetus muuda
USA avaldas Nõukogude Liidule järk-järgult intensiivsemat survet, et sundida Punaarmeed Iraanist tagasi tõmbama ja vähendama seal Nõukogude mõju. Pärast USA ametlikku protesti võttis ÜRO Julgeolekunõukogu 30. jaanuaril 1946 vastu resolutsiooni 2; Nõukogude võim vastas 24. märtsil 1946 ja lubas koheselt taganeda, kuid jäi tegelikult veel mõneks nädalaks.
Teises, kevadises etapis, toetas USA Iraani kaebust Nõukogude tegevuse vastu, mis esitati Julgeolekunõukogule resolutsioonides 3 ja 5.
Kolmandas etapis, 1946. aasta detsembri keskel, toetas USA šahhi valitsuse otsust saata Iraani armee Mahabadi ja Aserbaidžaani taasokupeerima.[4] Aserbaidžaani Iraani enklaavi juhid põgenesid Aserbaidžaani NSV-sse ning kurdide vabariigi juhid anti kohtu alla ja mõisteti surma. Nad poodi 1947. aastal Mahabadi kesklinnas Chwarchira väljakul üles.
Neljas etapp algatati 1947. aastal ja selle keskmes oli Nõukogude huvi Iraani põhjapoolsete naftavarude vastu. Pärast uue Majlise valimisi ei soovinud vastvalitud saadikud Nõukogude ja Iraani naftalepingut, mis sõlmiti 1946. aasta märtsis, ratifitseerida ja mis oleks andnud Nõukogude Liidule 51% -lise osaluse ja de facto kontrolli. 11. septembril 1947 tunnistas USA suursaadik George V. Allen avalikult välisriikide valitsuste poolt Iraanis ärisoodustuste tagamiseks kasutamiseks kasutatud ebaausaid võtteid ja lubas USA täielikku toetust Iraanile loodusvarade üle vabalt otsustamiseks. Selle ühemõttelise julgustusega keeldus Majlis 22. oktoobril 1947 Nõukogude naftaleppe ratifitseerimisest; hääletus lõppes tulemusega 102:2. [4]
Külm sõda muuda
See konflikt oli üks esimesi külma sõja episoode väljaspool Euroopat ning see oli teguritest Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu üha enam külmenevates suhetes, mis järgnes nende ühisele võidule teises maailmasõjas. Lenczowski sõnul pani USA presidendi Trumani tegevus aluse USA suhetele Iraaniga ning see põhines tema arusaamal Nõukogude süsteemi olemusest ja selle ekspansiivsest retoorikast, samuti veendumusel, et Nõukogude ähvardused ja agressioon peaksid olema ohjeldatud, vajadusel jõuga.[4]
Nõukogude mõju laienemine leidis aset ka mujal Edela-Aasias ning viis Trumani külma sõja doktriinini. Trumani vihjena laiendasid ja täiustasid järgmised USA presidendid oma Iraanipoliitikat, suurendades majanduslikku ja tehnilist abi, tugevdades sõjalist potentsiaali, luues tihedamaid kultuurisidemeid ja integreerides Iraani piirkondlikku julgeolekusüsteemi, mis hõlmas ka teisi Lähis-Ida ja Pärsia lahe Bagdadi pakti riike.[4]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ All the Shah's Men, Kinzer, p.65-66
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Sebestyen, Victor (2014). 1946: The Making of the Modern World. Pan Macmillan. ISBN 978-0230758001. Viitamistõrge: Vigane
<ref>-silt; nime ":0" on määratud mitu korda erineva sisuga. - ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 Lortz, Michael G. "Introduction". The Kurdish Warrior Tradition and the Importance of the Peshmerga (PDF). Lk 27–29. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 29. oktoober 2013. Vaadatud 16. oktoobril 2014. Viitamistõrge: Vigane
<ref>-silt; nime "kurdishwarrior" on määratud mitu korda erineva sisuga. - ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 George Lenczowski, American Presidents and the Middle East, (1990), p. 7-13
- ↑ Harry S. Truman, Memoirs, Vol. 1: Years of Decision (1955), p.380, cited in Lenczowski, American Presidents, p.10
- ↑ Ervand Abrahamian. "Communism and Communalism in Iran: The Tudah and the Firqah-I Dimukrat", International Journal of Middle East Studies, Vol. 1, No. 4. (October 1970), p. 291
- ↑ Sepehr Zabih. The Communist Movement in Iran, Berkeley, 1966, p. 99
- ↑ Ervand Abrahamian. Iran between Two Revolutions, Princeton, 1982, pp. 217–218
- ↑ Fred H. Lawson. "The Iranian Crisis of 1945–1946 and the Spiral Model of International Conflict", International Journal of Middle East Studies, Vol. 21, No. 3. (August 1989), p. 316
- ↑ Azerbaijan Crisis (1947–1948)
Kirjandus muuda
- Brands, HW "Into the Labyrinth: The United States and the Middle East" (1994), lk 7–12.
- André Fontaine, "La guerre froide 1917–1991", Edestermann: "Kurdish Independence and Russian Expansion", Foreign Affairs, kd. 24, 1945–1946, lk. 675–686
- George Lenczowski, "Russia and the West in Iran" (1949)