Ava peamenüü

Karvane võõrkakar (Galinsoga ciliata) on võõrkakra perekonda korvõieliste sugukonda kuuluv taimeliik.

Karvane võõrkakar
Karvane võõrkakar
Karvane võõrkakar
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Astrilaadsed Asterales
Sugukond Korvõielised Asteraceae
Perekond võõrkakar Galinsoga
Liik Karvane võõrkakar
Binaarne nimetus
Galinsoga ciliata
(Raf.) Blake
Sünonüümid

Galinsoga quadriradiata Ruiz et Pav.

KirjeldusRedigeeri

Kogu taim karvane. Varred on eriti ülemises osas kaetud kuni 2 mm pikkuste harali valgete karvadega. Lehed saagjad, teravate hammastega, meenutavad pisut nõgese lehti. Keelõied valged, harva punased; putkõied kollased. Tavaline kõrgus 10-70 cm, harva kuni 120 cm. Õitseb juulist oktoobrini (öökülmadeni). Annab erakordselt palju seemniseid: 8-9 kuu vanune taim võib anda üle 3000 korvõisiku ja rohkem kui 7000 idanemisvõimelist seemnist. Need on umbes 1,5 mm pikkused, läikivad, väikese pappusega. [1]

Levik ja kasvukohadRedigeeri

Looduslikult levinud Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, Mehhikost Tšiilini. Nüüdisajal kosmpoliitne umbrohi. Esmakordselt kultiveeriti Tartu botaanikaaias 1841, hiljem lisandunud ka tulnukleiukohad raudteejaamades. Nüüdisajal on karvane võõrkakar Eestis levinud kõikjal, eriti sage Lõuna-Eestis. [2]

Eestis hakkas iseäranis laialdaselt levima 1980.-1990. aastatel suurfarmidest pärit sõnnikuga: idast sisse toodud jõusöödas leidus ohtralt võõrkakra seemneid, need sattusid sõnnikusse ja sealt aedadesse, kartulimaadele ja põldudele.[1] Taim on maaharijate seas tuntud mitmete rahvapäraste nimedega, mis viitavad levimisele nõukogude aja lõpul ja sõnnikuga: sitalill, ilu-eedi, nõukogude päevalill, Gorbatšovi päevalill jne.

Tülikas umbrohiRedigeeri

Karvasest võõrkakrast on kujunenud tülikas umbrohi aedades, kartulimaadel ja põldudel. Kasvab tavaliselt hulgaliselt, võib muutuda valitsevaks umbrohuks. Levikut piirab kitkumine, ent seda tuleb teha pidevalt, sest ka üsna väikesed taimed hakkavad õitsema ja seemneid levitama. Oluline on puhastada põllutööriistu ühelt põllult teisele minnes ning vältida seemnega saastunud sõnniku kasutamist. Aianduses on võõrkakra vastu aidanud kilemultš. Tõhus abinõu on põllumaa jätmine rohumaaks 5-7 aastaks.[3]

VälislingidRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Eek, Liina; Kukk, Toomas (2013). Maismaa võõrliikide käsiraamat. Tallinn: Keskkonnaministeerium. Lk 57-58. 
  2. "Galinsoga ciliata — karvane võõrkakar". Eesti taimede uue levikuatlase tööversioon, 2019.
  3. Eek, Liina; Kukk, Toomas (2013). Maismaa võõrliikide käsiraamat. Tallinn: Keskkonnaministeerium. Lk 57-58.