Karl Rägo
Karl Rägo (31. august 1889 Iigaste, Linnamäe vald, Võrumaa – 25. mai 1955 Angarlag, Irkutski oblast, NSV Liit) oli Eesti sõjaväelane (major).
| Karl Rägo | |
|---|---|
| Sündinud |
31. august 1889 Iigaste, Linnamäe vald, Võrumaa |
| Surnud |
25. mai 1955 Angarlag, Irkutski oblast, NSV Liit |
| Teenistus |
Venemaa keiserlik armee Eesti Rahvavägi |
| Auaste | major |
| Juhtinud | välipatarei nr 13 |
| Sõjad/lahingud |
Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda |
Karl Rägo sündis Võrumaal Linnamäe vallas Räägo talus taluomaniku pojana, osales 1915. a alates Esimeses maailmasõjas, lõpetas 1916. a Vladimiri sõjakooli ja ülendati ohvitseriks. Teenis seejärel Looderindel 217. Kovrovski polgus roodu ja seejärel kuulipildujate komando nooremohvitserina.
1917. a asus alamleitnandina teenima formeeritavasse 1. Eesti jalaväepolku. Määrati teenistusse Colt kuulipildujate komandosse. Langes operatsiooni Albion käigus sakslaste kätte vangi ning viibis kuni 1918. a aprillini Saksamaal sõjavangilaagris.
1919. a suvel läbis suurtükiväe ohvitseride kursused ning teenis Eesti Vabadussõjas 2. ja 3. suurtükiväepolgu koosseisus. 1920-22 oli välipatarei nr 13 ülem, 1923-25 Sõjakooli suurtükiväe aspirantide kursuse, 1925-28 allohvitseride kooli patareiülem. 1928. a Vabadussõja Ajaloo Komitee liige.
1927. aastal asus Tartu Ülikoolis õppima õigusteadust, lõpetas ülikooli 1937. a. Kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi.
1941. aastal mobiliseeriti Nõukogude armeesse, sõdis Eesti Laskurkorpuse koosseisus. 1944. a vabastati sõjaväeteenistusest ning määrati kohtu rahvakomissariaadi advokatuuri osakonna juhatajaks. 1950. a arreteeriti, suri vangilaagris.