Karjala ärkamisaeg

Karjalas identifitseeriti endid kuni 20. sajandini peamiselt usu järgi. Olles õigeusku rahvas, olid seosed karjalaste ja venelaste vahel tugevad. Olukord muutus 19. sajandi jooksul. Esiteks võimaldas 1809. Soome liitmine Vene Keisririigiga luua tihedamaid kontakte ka Soome ning Ida-Karjala vahel. Samuti aitas kaasa 1861. aastast hakanud teadlik venestamine. Eriti tõsiseks muutus venestamine 1907. aastast, kui koolides õpetus ainult venekeelseks muudeti ja isegi omakeelne vestlus oli koolis keelatud. Karjalaste hulgas oli lugemisoskus kõigest 12,9 % elanikkonnast. Vastukaaluks venestamisele asusid soomlased, kes asutasid Karjalas koole, kus õpetati kohalikele arusaadavamas soome keeles. Soomlaste valgustustöö tulemusel levis karjalaste hulgas kirjaoskus ning ühtlasi ka alged demokraatlikust mõtlemisest.[1]

Karjalaste rahvuslik liikumine sai hoo sisse pärast 1905. aasta revolutsiooni, kõige aktiivsemad olid Valge mere karjalased. Peamine tegevus toimus Soomes, 1906. aastal asutati Tamperes esimene karjalaste rahvuslik organisatsioon Viena-Karjalaste Liit, kasutades revolutsioonist saadud õigust organisatsioonide asutamiseks. Liit hakkas andma välja ajalehti Karjalaisten Pakinoita (1906-07) ja Karjalan Kävijä (1908-09), mida levitati tasuta idakarjalaste hulgas. Liidu tegevus hakkas aga peatselt ärritama Vene võimusid ning lehtede avaldamine keelati, lugemistoad ja raamatukogud suleti.[1]

Rahvuslik tegevus sai hoo sisse taas 1917. aastal pärast veebruarirevolutsiooni, mil Tamperes rajati taas Karjala Haridusselts, mille sihiks ametlikult oli karjalaste harimine ning kultuuri ja majanduse edendamine.[2] Seltsis olid peamiselt aga soomemeelselt meelestatud karjalased ning soomlased, kes peamiselt nägid Karjala tulevikku Soome koosseisus. Selts proovis karjalaste hulgas levitada soome keelt ja meelt ning propageerida Suur-Soome ideed. Vene Ajutisele Valitsusele esitas selts volikirja, milles sooviti karjalakeelseid koole ning kirikuid, sest need olid seni venekeelsed olnud.[3] Samuti töötas 1917. aasta juulis Uhtuas haridusselts välja autonoomia konstitutsiooni. Konstitutsiooni projektis esitleti Karjalat kui osa Venemaast, millel on suur autonoomia. Karjala keel pidi saama vene keelega võrdse staatuse. Maa ja loodusressursid aga kuulutati rahva omandiks. Jätkuvalt nõuti karjalakeelset haridust koolides ja karjalakeelseid jumalateenistusi. Ajutine Valitsus ei reageerinud aga kuidagi, ei vastanud Uhtuas vastu võetud konstitutsiooni projektile.[2]

Kodusõja rasketes tingimustes, kus Karjalas võtsid võimu vahetumisi nii enamlased, valgete venelaste jõud, britid kui ka soomlased, kasvas Karjala rahvustunne kiiresti. Enamus karjalastest ei näinud ühtegi sissetungivat väge "nende väena", vaid okupantidena. Seetõttu nähti ka parima lahendusena Karjala iseseisvaks kuulutamist, mis juhtus Kemi linnas 16-18. veebruaril toimunud kongressil 1919.[4] Hoolimata sellest, et Karjala vallutati 1920. aasta keskpaigaks enamlaste poolt, jäi karjalaste iseseisvussoov püsima ning pärast esimest punast aastat tõusid karjalased taas üles, võideldes 5 kuud punaste vastu.[1]

Iseseisvumisvõitluste ajal tekitasid kohati konflikti ka karjalaste omavaheline heitlemine. Nii soomemeelne Karjala Haridusselts kui ka Kemi kongressil välja kuulutatud Karjala Rahvakomitee nägid endid peamise karjala rahva esindajana, samas ei olnud neil üksmeelt Karjala tuleviku osas. Haridusselts soovis kindlasti Karjala ja Soome lähenemise poole liikuda, samas kui Rahvakomitee puhul oli soomemeelsus ettevaatlikum ja koostöö Soomega rohkem sõltuv pragmaatilistest kaalutlustest.[4]

Karjalaste ärkamisaeg ei olnud igal pool Karjalas samasugune. Erinevates regioonides suhtuti väga erinevalt väljakuulutatud Karjala Vabariiki, Soome ja enamlusse. Lõunapoolsed aunusekarjalased olid vene keele suhteliselt omaks võtnud ja toetasid suures osas Vene riigi koosseisu jäämist. Ka enamlusele toetust oli kõige rohkem just Aunuses ja Petroskois. Valge mere karjalased ning põhjapoolsed aunasekarjalased olid isepäisemad ning tajusid end sagedasti omaette rahvana. Soomega piirnevad piirkonnad ja kohati ka Valge mere karjalased taotlesid Soomega liitumist või vähemalt autonoomiat Vene riigi koosseisus. Eriti tugev oli mõju Soomega 1918. aastal liitunud Repola ja Porajärvi piirkondades. Soomemeelsus oli suurem ka regioonides, kus kohalik murrak sarnanes soome keelele (sealhulgas näiteks Valge mere karjalaste keel oli väga sarnane idasoome murrakule) ning venestamisest tugevamalt kogenud regioonid, mis ei olnud enam eriti venesõbralikud. Samuti oli erinevus suur linnade ja maakohtade vahel. Linnades elanud karjalased olid suuresti venestunud ja enamus rääkis linnades vene keelt, samas kui maal oli peamiselt kuulda karjala keelt.[1]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Aki Roosaar (2014). Suur-Soome plaan: 1917-1922. Tartu.
  2. 2,0 2,1 Jaak Prozes (20.10.2017). "Soome-ugri rahvad ja 1917". Sirp.
  3. "Soomemaalt: Karjala ärkab". Postimees. 17.05.1917.
  4. 4,0 4,1 Марина ВИТУХНОВСКАЯ-КАУППАЛА (02/2019). “Идите к своей родной матери Карелии”: Попытка карельской государственности, 1919–1920 гг. Ab Imperio,. {{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aasta= (juhend)CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link)