Kalotüüpia

Kalotüüpia on varane fotomenetlus, mille korral kasutatakse foto valmistamiseks hõbenitraati. Kalotüüpia tulemust nimetatakse kalotüübiks või protsessi leiutaja järgi talbotüübiks.

William Henry Fox Talboti kalotüüp Frankfurdist (1846)

Inglise leiutaja ja fotograafia teerajaja William Henry Fox Talbot esitles kalotüüpiat 1839. aasta jaanuari lõpus Londoni Kuninglikule Seltsile,[1] seejärel avalikult 1840. aasta septembris ning patentis selle 8. veebruaril 1841. Fotoamatöörid, kunstnikud ja teadlased kasutasid seda laialt järgmise kümmekonna aasta jooksul kui dagerrotüüpia peamist alternatiivi. Prantsusmaal eelistas seda enda leiutatud meetodile fotograafiapioneer Hippolyte Bayard ning 1844. aastal hakkas Louis-Désiré Blanquart-Evrard sellega katsetusi tegema, mille tulemusena arendas 1850. aastaks välja albumiinfoto.[2]

Rangelt võttes tähendab kalotüüpia ainult negatiivi loomist, kuid tihti kasutatakse seda nii negatiivi kui ka positiivi kohta, seega pani Talbot aluse negatiiv-positiivprotsessile.[3][4]

ValmistamineRedigeeri

 
Georges Wilson Bridgesi negatiiv-kalotüüp Erechteionist (1848)

Kalotüübi negatiivi aluseks on kvaliteetne, sile ja võimaluse korral vesimärgita kirjutuspaber. Esmalt kaetakse paber hõbenitraadiga ja kuivatatakse siis madalal kuumusel küünlavalguses. Peaaegu kuiva lehte leotatakse kaks-kolm minutit kaaliumjodiidis ja kuivatatakse siis taas. Niimoodi töödeldud paber säilib hoolika hoiustamise korral hästi. Enne foto tegemist segatakse võrdses koguses hõbenitraat ja gallushape, mille tulemusena tekib ebastabiilne segu. Ioniseeritud paber kaetakse sellega kiiresti, oodatakse umbes 30 sekundit ning kastetakse siis paber vette. Paberil lastakse osaliselt pimedas veidi kuivada, kuivatamiseks võib kasutada ka kuivatuspaberit.

Kalotüübi valmistamiseks kasutatakse täielikult kuivanud või veidi niisket (sel juhul on tundlikkus suurem) paberit. Ettevalmistatud leht tuleb ära kasutada paari tunni jooksul. Paber asetatakse peaaegu täielikus pimeduses fotokaamerasse ning seejärel pildistatakse tavaliselt 1–3 minuti pikkuse säriajaga (vahel piisab 10 sekundist, mõnikord mitmekümnest minutist). Seejärel valmistatakse taas hõbenitraadi ja gallushappe segu ja kastetakse foto sellesse pimikus. Nähtav kujutis tekib paari sekundi jooksul. Kui kujutis on piisavalt selge, kaetakse pind kinnitusvedelikuga (algselt kasutati sageli kaaliumbromiidi) ning kuivatatakse siis pilt.

Protsessi tulemusena tekib paberile tumepruuni või musta värvi negatiiv. Vajaduse korral parandatakse pildi detaile pliiatsi või tindi abil. Lõpuks kaetakse negatiiv vahaga, et see paistaks paremini läbi, ning valmistatakse sellest Talboti välja töötatud fotogrammi ehk fotograafilise joonistuse abil positiiv.[5] Selleks asetatakse negatiiv tundlikuks muudetud nn soolapaberile, asetatakse raami alla ning päevavalguse toimel valmib lõplik foto. [6]

 
Pratsuse kirjanikust ja poliitikust Alphonse de Lamartine'ist tehtud koloreeritud kalotüüp (1856)

LevikRedigeeri

Kalotüüpia levikule pani osaliselt piirid Talboti patent, mille tõttu seda ei saanud vabalt kasutada. Pärast patendipiirangute lõppu 1853. aastal levis see üle kogu Euroopa fotoamatööride, teadlaste ja kunstnike seas. Briti fotograafid viisid selle ka Briti Indiasse.[7] Prantsusmaal võttis selle enda loodud meetodi asemel kasutusele näiteks fotograafiapioneer Hippolyte Bayard.[2]

Kalotüüpia ei saanud kunagi nii populaarseks kui dagerrotüüpia. Sellel oli peale patendikitsenduste mitu põhjust: kuna materjal ei olnud nii tundlik, oli säriaeg pikem; tulemuse teravust mõjutas paberi ebaühtlus; protsess kestis kauem, sest koosnes kahest etapist; ning kujutis hajus aja jooksul. Samas lubas see teha negatiivist lõputult positiive teha, nii negatiivi kui ka positiivi sai retušeerida, fotod olid tugevamad, sest kasutati paberit, ning toonid olid soojemad.[3]

Pärast seda, kui 1851. aastal võeti kasutusele märgkolloodiummenetlus, loobuti kalotüüpia kasutamisest. Negatiiv-positiivmeetodist sai aga fotograafia standardprotsess, mida kasutatakse tänapäevani.[3]

Kalotüüpia EestisRedigeeri

Eestis 1840. aastatel teadaolevalt paberfotosid ei valmistatud,[8] esimesi andmeid nende kohta on 1850. aastast, kui 19. juunil ilmus ajalehes Revalsche Wöchentliche Nachrichten kuulutus:[9]

F. Mebius, portreemaalikunstnik, esitab austatud publikule oma töid, mis on dagerrotüüpiaks paberil, nimetatud fotograafiaks. Seda liiki portreed on siinsele publikule enamasti veel tundmatud, seepärast luban endale mõne sõnalise seletuse nendest. Sellise portree välimus sarnaneb kõige rohkem litograafiaga seepiatoonis, koloreeritult sarnaneb ta akvarellpiltidega, katsed neid õlivärvidega üle maalida on õnnestunud. Hõbeplaatidele tehtud dagerrotüüpiate suhtes ollakse üldiselt arvamisel, et neil on sünge välimus, et peamiselt naised näevad portreedel vanemad välja ning et silmad on sageli ebaselged ja pooleldi avatud. Kõik need vead kaovad pabermenetlusel täiesti, eriti siis, kui neid pilte teeb portreemaalija käsi. Seda liiki tooteid on üldiseks vaatluseks igal ajal minu korteris. Istungid toimuvad pärastlõunatundidel kella 4–8 Kadrioru salongis nr. 5. F. Mebius

Esimene kalotüüpia kasutaja Eestis Friedrich Günther Mebius

Ühtegi Mebiuse tööd ei ole aga säilinud.[10]

Vanim säilinud kalotüüp on aastatest 1854–1855, kus on jäädvustatud korporatsiooni Estonia liikmed. Sellest fotost on kaks eksemplari ning võib näha, et positiivpaberit on eri moel töödeldud, sest fotode teravus ja kontrastsus erinevad. Säilinud on ka fotograaf Georg Friedrich Schlateri tehtud portreed. Fotod on pruuni tonaalsusega, pehmed, inimesed on lihtsates staatilistes poosides. Kohati on näha ka valgustundliku kihi pealekandmise jälgi. Kunstnik K. Kügelgeni ja fotograafi koostööst annavad märki mõned tööd, millele on joonistatud lisaks põõsaid, oksi jms.[10]

Eestisse on jõudnud ka William Henry Fox Talbloti kalotüüpe, mille annetas 1938. aasta juunis Tartu Ülikooli raamatukogule Talboti lapselaps Matilda Theresa Talbot, kes oli Eestiga seotud.[11] Need taasavastati raamatukogu arhiivist 1960. aastal[12] ning avaldati 2016. aastal raamatus "William Henry Fox Talboti fotode ja fotogravüüride kollektsioon Tartu Ülikooli raamatukogus" (koostaja Tullio Ilomets).[13]

ViitedRedigeeri

  1. R. Derek Wood. "Accounting W. H. F. Talbot's Photogenic Drawing at the Royal Society in 1839". Midley History of Early Photography. Vaadatud 11. jaanuaril 2022.
  2. 2,0 2,1 "Calotypes". Oxford University Museum of the History of Science. Vaadatud 10. jaanuaril 2022.
  3. 3,0 3,1 3,2 "Calotype". Rleggat.com. Vaadatud 10. jaanuaril 2022.
  4. "31. jaanuaril 1839 teatas Fox Talbot kalotüüpia leiutamisest". Novaator, 31. jaanuar 2014. Vaadatud 11. jaanuaril 2022.
  5. "Calotype". Special.lib.gla.ac.uk. Vaadatud 10. jaanuaril 2022.
  6. "Process". National Library of Scotland. Vaadatud 10. jaanuaril 2022.
  7. Roger Taylor (2007). Impressed by light: British photographs from paper negatives, 1840–1860. New York: The Metropolitan Museum of Art. Lk 13–29. ISBN 9781588392251
  8. Tõnis Liibek (2010). Fotograafiakultuur Eestis 1839–1895 (doktoritöö). Tallinn: Tallinna Ülikool. Lk 166. 
  9. Kadi Sikka, Vilve Asmer (2015). Teavik. Dagerrotüüpia. MTÜ Eesti Fotopärand. ISBN 9789949385874
  10. 10,0 10,1 Peeter Tooming (1990). Hõbedane teekond. Tallinn: Valgus. ISBN 5440008977
  11. Larry J. Schaaf. ""Very far away from England" – Maudie & Tartu". The Talbot Catalogue Raisonné, 27. november 2015. Vaadatud 11. jaanuaril 2022.
  12. Heili Reinart. "AJALOONAINE: Eestlanna ja šotlanna ootamatu sõprus tõi Eestisse tõelised ajaloolised haruldused, mis seni püsinud saladuses". Postimees, 18. mai 2021. Vaadatud 11. jaanuaril 2022.
  13. Tullio Ilomets (2016). William Henry Fox Talboti fotode ja fotogravüüride kollektsioon Tartu Ülikooli Raamatukogus. Tallinn: Aasta Raamat. 

VälislingidRedigeeri