Fotogramm
Fotogramm on foto, mis on valmistatud valguse toimel ilma fotoaparaadita.
Esimesed fotograafilised kujutised kuni 1839. aastani olid fotogrammid. Neid kasutati kunstilises ja tehnilises fotograafias ning reklaamis. Sellise fotode valmistamise meetodini jõudis inglise teadlane William Henry Fox Talbot. Varsti pärast seda, kui prantsuse kunstnik ja keemik Louis Daguerre oli oma leiutist ehk fotokaamerat tutvustanud, teatas Talbot, et on välja töötanud teistsuguse pildistamisviisi. Tema meetod seisnes paberi katmises valgustundliku kihiga: hea kirjutuspaber kasteti nõrka soolalahusesse, pärast kuivamist aga kaeti hõbenitraadilahusega. Kui sellisele paberile asetati esemeid või taimede lehti, tekkis paberile pärast vajalikku pikka läbivalgustamist eseme negatiivne siluett. Talbot kinnitas kujutise tugevas soolalahuses ja soovi korral tegi pildist kontaktkopeerimise teel positiivi. Sellega oli alus pandud negatiiv-positiivprotsessile, võimalikuks sai ühe õnnestunud pildi piiramatul arvul paljundamine.
Fotogeeniline joonistus
muudaOma esimesed fotod tegi Talbot juba 1835 ehk kaks aastat enne dagerrotüübi leiutamist. Ta asetas valgustundliku paberi camera obscura'sse ja püüdis jäädvustada vaateid natuurist. 1835. aastaks olid katsetused jõudnud nii kaugele, et päikesepaistelisel päeval sai Talbot paberile negatiivkujutise pärast kümneminutilist säritamist. 1839. aasta jaanuaris demonstreeris Talbot oma fotogramme ja negatiivseid arhitektuurivõtteid Londoni Kuninglikus Instituudis. Samal aastal näitas ta camera obscura's tehtud negatiividest kopeeritud positiivkoopiaid Birminghamis. Talbot ise nimetas oma töid fotogeenilisteks joonistusteks.[1]
Fotogrammi tegemine
muudaEsemed laotatakse klaasile, koos sellega paigutatakse need fotopaberile ning säritatakse fotosuurendi abil. Järgnevad ilmutamine ja kinnistamine. Saadakse mustvalge graafiline kompositsioon. Esemeid võib paigutada fotopaberile ka vahetult ilma klaasita, kuid siis saadakse ainult üks koopia, täpne kordamine pole sel juhul võimalik. [2]
Fotogrammi kompositsioonielementidena võib kasutada taimelehti, kõrsi, paberist väljalõikeid, miniatuurseid esemeid jms. Esemed võib laduda ka kahe klaasi vahele, mis omavahel kinnitatakse kleepribaga, ning kasutada korduvalt nagu kontaktkoopia negatiivi. [2]
Negatiivse fotogrammi võib kontaktmenetluse teel pöörata positiivseks (alus valge, esemed mustad). Samuti võib mitu fotogrammi liita, ka negatiivilt projitseeritava kujutisega. Kui mõlemaid kujutisi tahetakse saada positiivis, tehakse originaalnegatiivist enne diapositiiv, siis saadakse koos fotogrammiga negatiivne kujutis, mis uue koopiaga pööratakse uuesti positiivseks. [2]
Kui negatiivset fotogrammi tahetakse kasutada negatiivile järgneva positiivi valmistamiseks kontaktmenetluse teel, peab negatiivina kasutatav koopia olema valmistatud õhukesele kontrastsele paberile. [2]
Rastri tegemine
muudaPöörates fotogrammiks kasutatavat eset ümber mingi punkti, saadakse huvitavad kujutised. Paigutades esemed fotosuurendi negatiivi hoideklaasile, saadakse suurendus. Sama menetlusega tehakse raster: klaasile sadestatakse soolasid, mis pärast kuivamist ja paberile projitseerimist annavad huvitavaid lahendusi. Nii võib pildistada näiteks seemneid ja muid pisiesemeid. Rastri saamiseks kasutatakse ka poolvedelaid aineid, õlisid jm., mis samuti paigutatakse fotosuurendi negatiivi hoideklaasile. [2]
Kui tahta musta ja valge fotogrammi tonaalsuse asemel musta ja halli, siis pärast fotogrammi üldist valgustamist fotosuurendi all eemaldatakse fotopaberilt esemed ja fotogrammi valgustatakse veel kord lakke suunatud väikese võimsusega lambi abil (nõrk hajuvalgus) väga lühikese ajavahemiku vältel. Vajalik säriaeg tehakse eelnevalt kindlaks väikese proovitüki abil. [2]