Kõštõmi plahvatus
Kõštõmi plahvatusena tuntakse 29. septembril 1957 Tšeljabinski oblasti keemiakombinaadi Majak radioaktiivsete jäätmete hoidla plahvatust.
Tehas asus kinnises linnas Tšeljabinsk-40 (aastail 1966–1994 Tšeljabinsk-65), mida polnud tollastel kaartidel. Kõštõm oli plahvatuskohale lähim kaartidele kantud nimi, muud seost Kõštõmil plahvatusega pole. Tšeljabinsk-40(65) kannab praegu nime Ozjorsk ja kanti kaartidele 1990.
Jäätmehoidla plahvatus oli rahvusvahelise tuumaintsidentide skaala järgi 6. taseme õnnetus.
Vedelaid radioaktiivseid jäätmeid hoiti tehasest 2 km kaugusel maa-aluses betoonkanjonis roostevabast terasest 300-kuupmeetristes konteinerites. Konteineri nr 14 jahutussüsteem riknes ja lülitati 1956. aastal välja. Arvati, et konteineri edasine jahutamine pole vajalik. Üle 300 °C kuumenenud jäätmed kuivasid ning konteineris tekkinud aur soodustas nitraatide ja atsetaatide teket jäätmete pindmises kihis ja õhus. Konteineri jälgimisseadme sädemest tekkis umbes 70–100 tonni TNT ekvivalendine plahvatus, mis paiskas hoidlast välja 70–80 tonni radioaktiivseid jäätmeid koguaktiivsusega 740 PBq (20 MCi). Sellest kogusest umbes 10% kanti tuulega minema. Laialikantud radioaktiivse aine kogus oli umbes 20 korda väiksem kui Tšornobõli katastroofis 1986.
Radioaktiivselt saastati 300–350 km pikkune ja kümmekonna kilomeetri laiune ala kogupindalaga üle 800 km². Rahvusvaheliselt on see ala tuntud kui Ida-Uurali radioaktiivne jälg. Ala on saastatud peamiselt tseesium-137 ja strontsium-90-ga. Umbes 600 elanikku evakueeriti saastatud alalt nädal-kaks pärast plahvatust. Poolteist aastat hiljem evakueeriti veel 10 180 elanikku, ehitised, vara, vili ja kari hävitati. Elamis- ja põllumajanduskõlbmatuks muutus 590 km² Tšeljabinski oblastis ja 470 km² Sverdlovski oblastis.
Juba eelnevalt oli piirkonnas tugevalt radioaktiivselt saastatud Tetša jõgi, kuhu tehasest Majak lasti radioaktiivseid heitmeid 1949. aasta märtsist 1951. aasta novembrini nii plaaniliselt kui avariiliselt. Jõe kallastelt evakueeriti kahekümnest asulast umbes 8000 elanikku. 1967. aasta kevadel lisandus piirkonnas tugevate tuultega Karatšai järve kaldalt keskmise radioaktiivsusega jäätmete hoidlast laiali kantud radioaktiivne saaste, mis levis 2700-le ruutkilomeetrile, kus 68-s asulas elas kokku 42 000 elanikku.[1]
Lääne avalikkus sai Ida-Uurali "tsoonist" teada vene dissidendilt Žoress Medvedevilt 1979. aastal.[2] Vene võimud tunnistasid Ida-Uurali "tsooni" olemasolu 1989. aastal.[3]
1968 moodustati saastatud alal Ida-Uurali looduskaitseala, mille pindala oli 1978. aastal veel 220 km². Looduskaitseala külastamine on kõrge radioaktiivsuse tõttu keelatud.
Viited muuda
- ↑ ""Маяк" – трагедия длиною в 50 лет, Гринпис России, 2007". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. september 2022. Vaadatud 25. septembril 2022.
- ↑ Medvedev, Zhores A., 1979, Nuclear Disaster in the Urals, W.W. Norton and Co. (New York, NY).
- ↑ Nikipelovi komisjoni otsus, 28.04.1990 (vene keeles).