Rahvusvaheline tuumaintsidentide skaala
Rahvusvaheline tuumaintsidentide skaala on vahend ühtsel viisil tuuma- ja radiaoktiivsusintsidentide ohutasemest informeerimiseks. Skaala loodi 1990. aastal Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri poolt.
Tuumaintsidendid on klassifitseeritud seitsmele tasemele ohtlikkuse ja tagajärgede ulatuse põhjal printsiibil, et kõrgema taseme intsidendi ohtlikkus ja ulatus ületab kümnekordselt eelmise taseme oma.
Intsidentide tasemed ohtlikkuse kasvu järjekorras on:
1. Anomaalia muuda
Tuumaseadme kõrvalekalle normaalsest töörežiimist, mis võib põhjustada ohtu.
2. Intsident muuda
Lokaalse mõjuga või potentsiaalselt ohtlik häire tuumaseadme töös.
3. Raske intsident muuda
Intsident tuumajaamas, mille mõju väljaspool jaama ei ületa ohutustaset.
4. Kohaliku ulatusega õnnetus muuda
Õnnetus tuumajaamas, mille jaamast välja ulatuv mõju on märgatav, aga ei vaja vastumeetmeid.
5. Laia ulatusega õnnetus muuda
Mõningane radioaktiivsete ainete pihkumine. Vaja on turvameetmeid osaliselt rakendada.
Viienda taseme tuumaintsidendid toimusid
- 10. oktoobril 1957 Windscale'i tuumajaamas Inglismaal
- 28. märtsil 1979 Three Mile Islandi tuumajaamas USA-s
- 13. septembril 1987 Goiânias Brasiilias, kus varastatud tseesiumkloriidi levitati teadmatusest. Kiiritada said 249 inimest, kellest 4 surid. [1]
6. Raske õnnetus muuda
Õnnetusega kaasneb ulatuslik mõju keskkonnale ja ohutusele. Vaja on kõiki plaanitud turvameetmeid rakendada.
Ainuke kuuenda taseme tuumaintsident on Kõštõmi (Majaki) jäätmehoidla plahvatus Tšeljabinski lähedal NSV Liidus 29. septembril 1957.
7. Väga suur õnnetus muuda
Õnnetusega kaasneb lai mõju keskkonnale ja ohutusele. Vaja on erakordseid meetmeid tagajärgede likvideerimiseks.
Seitsmenda taseme tuumaintsidendid on Tšornobõli katastroof 26. aprillil 1986 ja Fukushima I AEJ tuumaõnnetus 11. märtsil 2011.
Vahel kasutatakse ka taset 0 (häiritus).[2]
Viited muuda
- ↑ The Radiological Accident in Goiânia. IAEA. 1998-09-16. ISBN 92-0-129088-8.
- ↑ "International Nuclear Event Scale, User's manual, IAEA, 2001" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 11. aprill 2009. Vaadatud 21. juulil 2010.