Kärbes (raamat)

"Kärbes" on A. H. Tammsaare armastusnovell, mille esmatrükk ilmus 1917. aastal. Jutustus on trükis ilmunud aastatel 1924, 1949 ja 1960^[1] ning võrguteavikuna 2011. aastal^[2] Novelli pealkiri tuleneb ühe tegelase Andres Meriheina korteris elavast kärbsest, keda kirjanik Merihein jälgib, joodab-söödab ja kellega vestlusi peab. Novelli sõlmtegelaseks on preili Västrik, keda kutsutakse Tiksiks. Tiksi püüd leida endale abikaasat mõjutab loo mitmeid tegelasi. Tiksi on uudne ja kordumatu karakter Tammsaare tegelaste hulgas.^[3]

Novelli tegelastes Andres Meriheinas ja Kulnos on osaliselt nähtud teose autori isiksust. Meriheinas avaldub justkui autori lüüriline mina, Kulnos on esikohal kultuurifilosoof ning kummaski tegelases kordub palju teisest.^[4]

Loos on Tammsaare kasutanud impressionistlikku kujutluslaadi, samuti leidub süžees tunnuseid kunstisuunast, mida nimetatakse neorealismiks.^[5]

Tegelased

preili Västrik, hüüdnimega Tiksi – vaesest keskkonnast pärit neiu
Lutvei – boheemlasliku elulaadiga üliõpilane, Tiksi kavaler
Andres Merihein – tunnustatud kirjanik ja luuletaja, loo alguses 49-aastane
Kulno – üliõpilane, Lutvei ja Andres Meriheina sõber
proua Maasepp – majaperenaine, kelle juures Lutvei loo alguses elab
Helene – majaperenaise täisealine tütar
emand Koorik – Andres Meriheina koduabiline (talitaja, passija)
Mänd – üliõpilane
Säga – üliõpilane
Kobru ehk Kõva P – üliõpilane
Taavet – üliõpilane

Vastuvõtt

Marta Sillaots (1927) tunnustas selles teoses mitmes suhtes kõrget väärtust.
Mihkel Kampmaa (1936) andis "Kärbsele" graafiliseltki madala hinnangu – see osa oli laotud ptiikirjas.
Leenu Siimisker (1977) näeb "Kärbse" sisu Tiksi mehevalikus ning lihtsustab kärbest kui sümbolit, kuid samas peab novelli siiski kirjaniku loomingu teatud tähiseks, mis ennustab kirjaniku "muutumist loominguliselt küpseks meistriks".
Nigol Andreseni meelest on "Kärbes" juba kunstilist küpsust näitav teos, sest novelli kompositsioon ja stiilitöötlus on oma aja kohta erilaadsed. Inimkujudes olevat selles novellis revolutsioonieelne epohh leidnud sügavama käsitluse kui mis tahes muus eesti kirjanduse teoses. ^[6]

Viited

↑ Anton Tammsaare. Jutustused II. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960.
↑ Tammsaare, A. H. (2011). Kärbes: jutustus. Tallinn : Tartu: Digira ; Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu. ISBN 978-9949-9199-1-8.
↑ Nigol Andresen. A. H. Tammsaare "Kärbes" ja selle unistused. Separaat ajakirjast Looming 1978, nr 1.
↑ Nigol Andresen. A. H. Tammsaare "Kärbes" ja selle unistused. Separaat ajakirjast Looming 1978, nr 1; lk 145.
↑ Tammsaare maailmakirjanikuna. Kolm välismaa Tammsaare-uurijat, koostanud ning sissejuhatuse ja eessõnad kirjutanud Elem Treier, Tallinn: Olion, 2001: 112.
↑ Nigol Andresen. A. H. Tammsaare "Kärbes" ja selle unistused. Separaat ajakirjast Looming 1978, nr 1; lk 146.

Kirjandus

Juhani Salokannel. Noore Eesti südametunnistus: Rahvuskirjanik A. H. Tammsaare, tlk Piret Saluri, EKSA 2019, lk 60–65.

[Jutustused-1] Anton Tammsaare. Jutustused II. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960.

[2] Tammsaare, A. H. (2011). Kärbes: jutustus. Tallinn : Tartu: Digira ; Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu. ISBN 978-9949-9199-1-8.

[3] Nigol Andresen. A. H. Tammsaare "Kärbes" ja selle unistused. Separaat ajakirjast Looming 1978, nr 1.

[4] Nigol Andresen. A. H. Tammsaare "Kärbes" ja selle unistused. Separaat ajakirjast Looming 1978, nr 1; lk 145.

[5] Tammsaare maailmakirjanikuna. Kolm välismaa Tammsaare-uurijat, koostanud ning sissejuhatuse ja eessõnad kirjutanud Elem Treier, Tallinn: Olion, 2001: 112.

[6] Nigol Andresen. A. H. Tammsaare "Kärbes" ja selle unistused. Separaat ajakirjast Looming 1978, nr 1; lk 146.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]