Johan Vilip

Johan Vilip (12. mai 1870 Uue-Kariste vald – 27. jaanuar 1942 Tartu) oli eesti füüsik.

Elulugu

Johan Vilip lõpetas Tartu Ülikooli 1895. aastal.

Ta töötas 1896–1920 Peterburi Mereväeakadeemias ja Venemaa Teaduste Akadeemias. Oli aastatel 1911–1920 Pulkovo seismoloogiajaama juhataja.

1920. aastast töötas Tartu Ülikoolis füüsikaprofessorina. Oli füüsikainstituudi juhataja pensionile jäämiseni 1940. aastal. Juba Tartusse tulles oli ta nimekas eksperimentaator ja konstruktor. Uuris 1899–1900 koos Boriss Golitsõniga vedelike kriitilist olekut, 1906–1907 broomi ja elavhõbedaauru neeldumis- ning kiirgusspektreid, kontrollis 1907 Doppleri efekti kehtivust valguslainete puhul. Tema peamiseks teadushuviks oli seismoloogia. Täiustas Golitsõni vertikaalseismograafi, leiutas mehhanismi, mis kompenseerib temperatuurimuutuste põhjustatud pendli pikkuse muutumist. Doktorikraadi kaitses 1930. aastal Tartu Ülikoolis, selle teemaks oli seismograafide teooria ja konstruktsiooni lahendused.

Vilipi seismograafid olid võnkeperioodi konstantsuse ja nullpunkti püsivuse poolest ühed täpseimad maailmas. Aastail 1925–1939 valmistati Vilipi seismograafe 22 maailma suurele seismoloogiajaamale. Vilipi seismograaf seati üles ka Metobsis.

Vilipi publikatsioonidest käsitles seismoloogiat 18 tööd ja muid teemasid 8 tööd.

Vilip suri 27. jaanuaril 1942 Tartus, ta on maetud Tartu Raadi kalmistule.

Publikatsioone

• Vilip, J. Zur Theorie und Konstruktion von Vertikal-seismographen. Gerlands Beiträge zur Geophysik, 1928, 19, 4, 387-405.

Viited

• Tartu Ülikooli ajalugu III, 1918–1982. Koostanud Karl Siilivask ja Hillar Palamets. Eesti Raamat, Tallinn, 1982.